See oli eriline täht. Peale selle, et see oli ere, liikus see, erinevalt teistest tähtedest, juhtides tähetarku väikese Jeesuse juurde. Pidades silmas tähe liikuvust, pole ime, et mõned on arvanud, et tegelikult oli see inglihulk, võib-olla needsamad, kes karjastele laulsid.
Loomulikult oli rändav täht vanaaja hommikumaa tähevaatlejate jaoks eriliselt põnev. Nii tegid nad kindlaks juutide kuninga asukoha.
Pärast Jeesuse leidmist „kummardasid teda tema ette maha heites“. See fakt on Matteuse evangeeliumis tähtis, sest kümne käsu kohaselt oli Jumal keelanud juutidel kummardada kedagi teist peale Tema (2Ms 20:3−5). Rõhutades tähetarkade maanikummardamist juutide jaoks kirjutatud raamatus, väidab Matteus jõuliselt, et Jeesus Kristus pole midagi muud kui „Jumal meiega“ (Mt 1:23).
Tähetarkade visiit Jeesuse juurde ei lõppenud jumaldava kummardusega, vaid jätkus nende käegakatsutavate jõukuseandide esitamisega Temale. Kummardamine ei toimu kunagi vaid mõttes. Vastupidi, see paistab välja igapäevaelu maailmas, kui mehed ja naised tähetarkade eeskuju järgides annavad end ja oma vara vastusena Temale, kes „armastas maailma nii väga, et andis oma ainsa Poja“ (Jh 3:16, NIV).
Tähetarkade annid olid samavõrra kummardamine kui silmili maha heitmine. Peale selle olid nii tagatud hädavajalikud vahendid Joosepile, et viia väike Kuningas Egiptusesse, kus Ta oli kaitstud Heroodes Suure kurjade plaanide eest.
See kõik on meie jaoks tähendusrikas. Tähetargad andsid eeskuju kummardades ja ande tuues. „Kui me oleme andnud Jeesusele oma südame, siis kuuluvad ka meie annid Temale. Meie kuld ja hõbe, meie kõige väärtuslikumad maised varandused, meie kõrgeimad vaimsed ja vaimulikud talendid saavad sundimatult pühendatud Temale, kes on meid armastanud ja ennast meie eest andnud.“ („Ajastute igatsus“, orig lk 65)
Issand, ma pühendan enda täna uuesti Sinule.
In English