Inimese langus täitis kogu taeva kurbusega ning Jeesuse südant haaras lõputu kaastunne kadunud maailma, rikutud inimkonna pärast. Ta nägi inimest pattu ja viletsusse sööstmas ning teadis, et inimesel ei ole moraalset jõudu pidevalt valvesoleva vaenlase väge ise võita. Jumalikus armastuses ja kaastundes tuli Ta maa peale, et meie eest võidelda, sest üksnes Tema suutis vastase alistada. Ta tuli, et ühendada inimene Jumalaga, anda kahetsevale hingele jumalikku jõudu ning käia sõimest Kolgatani teed, mida pidi inimene käima. Igal sammul andis Ta täiusliku eeskuju sellest, mida inimene peaks tegema, ja näitas oma iseloomuga, missuguseks võib inimene saada, kui ta on jumalikkusega ühendatud.
Kuid paljud ütlevad, et Jeesus ei olnud meie sarnane, et Ta ei olnud maailmas nagu meie, et Ta oli jumalik ja seepärast ei saa meie võita nii, nagu võitis Tema. Aga see pole tõsi, „Sest ega ta ometi hoolitse inglite eest, vaid ta hoolitseb Aabrahami soo eest! … Sest seetõttu, et ta ise on kannatanud kiusatuna, võib ta aidata neid, keda kiusatakse.“ (Kiri heebrealastele 2:16−18) Kristus teab patuse katsumusi, Ta teab tema kiusatusi. Ta võttis endale meie olemuse, Teda kiusati kõiges nii nagu meid. Ta nuttis, Ta oli valude mees ja haigustega tuttav.
Ta elas maa peal inimesena. Ta läks taevasse inimesena. Inimesena on Ta inimkonna asemik. Inimesena tuleb Ta jälle tagasi kuningliku väe ja hiilgusega, et võtta kaasa need, kes Teda armastavad ja kelle jaoks Ta praegu kohta valmistab. Peaksime rõõmustama ja tänama, et Jumal „on seadnud ühe päeva, mil ta mõistab õiglaselt kohut kogu ilmamaa üle mehe läbi, kelle ta on määranud“ (Apostlite teod 17:31). − Bible Echo, 1. november 1892, art 6.
In English