Me vajame rahunemist

Sõna hingama all mõistetakse rahunemist. Suurepärane! – ka meie vajame pärast pingutavat loometööd rahunemist! Meil peab olema võimalus oma töö tulemusi nautida, rahunemisrõõmu tunda! Seda pakubki hingamispäev, kui seda õigesti pühitsetakse.

Teiste selliste aukartust äratavate Jumala käskude hulgas nagu „Sa ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta...”, „Austa oma isa ja ema...”, „Sa ei tohi abielu rikkuda... tappa... varastada” on ka: „Sa pead hingamispäeva pühitsema!” Ja see ei pea olema juhuslikku laadi puhkuse võtmine, kui aeg seda võimaldab, vaid korrapärane rahunemine iga kuue tööpäeva järel.

„Hingamispäev on inimese pärast tehtud” (Jeesus). Ometi on meil tuhat vabandust, et hingamispäeva mitte pühitseda. Oleks see käsk inimeste poolt ette kirjutatud korraldus, siis oleksid meie vabandused maksvad.

Milline on see hingamispäeva eriotstarve? Millega tegeleme hingamispäeval? Selles asjas on meile eeskujuks Jeesus. Jeesuse harjumuseks oli minna hingamispäeval pühakotta. Ka leiame Teda hingamispäeval looduses jalutamas. Kui Teda kutsuti lõunale, siis võttis kutse vastu. Ta vestles lauasistujatega. Esseenide usulahk, näiteks, nõudis söömise ajal täielikku vaikust. Erilist tähelepanu pööras Jeesus haigetele, keda võis ahistada hingamispäeval rusuv mahajäetusetunne. Jeesuse puudutus tõi neile tervistumise rõõmu.

Kõige ilusamad mälestused lapsepõlvest on minul seotud just hingamispäevaga. Ju siis osati minu vanematekodus seda pühitseda nõnda, et see lapsemällu jäi tõeliselt kauni rahupäevana. Kui mu vanavanemad surid, siis pisuthaaval haihtus meie kodus ka hingamispäeva pühadus. Tuli kolhoosiaeg. Isa oli väga seotud ühismajandi töödega. Veelgi püüdis ta meid, lapsi, koguda hingamispäevasele perekondlikule palvusele ja ühislaulmisele. Ema neil peaaegu ei osalenud. Kuid ka meie lahkusime juba üksteise järel kodust. Rahutu maailm aga hingejanu ei kustuta. Adventkogudusega ühinemine oli minu jaoks nagu pöördumine tagasi koju.

Raely Viirsalu