Jumal hoiab

Mulle meenus peaaegu 20 aasta vanune lugu Jumala imelisest hoidmisest liikluses. Olin tol ajal üsna väheste kogemustega juht ja olin teel ühte piiblitundi läbi viima. Minu taga sõitis teise autoga Veljo (ka Lobjakas), nii et tema on selle loo tunnistaja. Selle koha peal, kus praegu asub Balti Misjonikeskus (metodistikirik), läheb trammitee risti üle sõiduradade ja loomulikult tuleb seal trammile teed anda. Kogenematu juhina ei märganud ma trammi ega andnud seetõttu sellele ka teed. Olin risti trammiteel, kui nägin otse auto kõrval suurt tulipunast liikuvat trammi ja igasuguse loogika kohaselt oleks see tramm pidanud minu autole sisse sõitma. Veljo, kes seda olukorda pealt nägi, otsustas, et tuleb raske liiklusõnnetus ja sõitis oma autoga sõiduraja kaugemasse serva. Samal hetkel, kui mina märkasin oma kõrval trammi ja sain aru, et olukord oli kriitiline ja ma olen trammil risti ees ja tramm ei saa nii ruttu pidurdada, toimus midagi maiselt täiesti mõistetamatut – minu auto tagumine ots kerkis maast lahti ja minu auto nagu visati trammiteelt ära. Sõitsin edasi vaiksesse kõrvaltänavasse, kust Veljo mind leidis ja küsis: „Kas sa said üldse aru, mis praegu juhtus?” Ütlesin, et sain aru, et Jumal saatis oma ingli autot trammiteelt maha tõstma ja kuidagiviisi varjas mind trammi eest.

Jumal hoiab ja varjab meid, iga eluhetk on kingitus Temalt – küllap mõistame seda kõige selgemini siis, kui seisame surmaga silmitsi. Iga hingetõmme on Kolgata kingitus – Jeesus on tulnud, et meil oleks elu. Ja et me selle eluga Teda teeniksime.

Kustumatult on minu mälus üks stseen filmist „Schindleri nimekiri”. Mees, kes II Maailmasõja aegses Poolas oli kogu oma kokkuaetud varanduse kulutanud selleks, et rohkem kui 900 surmamõistetud juuti rahaahnete sakslaste käest elule osta, ja on nüüd natsi kurjategijana sunnitud põgenema liitlasvägede eest, nutab lahinal, sest leiab, et ta oleks võinud veel midagi maha müüa, et inimesi päästa. Märgates väikest haakristiga hõbedast märki pintsaku revääri küljes, lausub ta nuttes: „Selle eest oleks ma võinud veel ühe inimese päästa.”

Mida teed sina oma elupäevade ja tundidega ja kõige sellega, mis kuulub sulle? Vaadates Kolgata ristil rippuvat maailma pattude eest surevat kogu universumi Loojat ja Jumalat, mõistad inimhinge väärtust. Kes ütleks neile nii paljudele Teda mittetundvatele inimestele, et nad on Jumalale kallid, nii kallid, et Jumal andis ennast nende eest surma? Kes armastaks neid ennastsalgava armastusega, mis tuleb meisse koos Jeesusega, kui me Talle oma südame ukse avame? Kui me mõistame, kuidas meid armastatakse, ei pea vastust sellele küsimusele kaua ootama.

Eha Lobjakas