Juubeliaasta pasunat puhuti „seitsmenda kuu kümnendal päeval … lepituspäeval“. Selle hääl, mis kutsus Jaakobi lapsi tervitama vabastusaastat, kõlas üle kogu maa, kus elas juute. Suurel lepituspäeval tehti lepitust Iisraeli pattude eest ning seejärel võis rahvas tervitada rõõmsa südamega algavat juubeliaastat.
Nii nagu hingamisaastal, nii ei külvatud ega kogutud lõikust selgi aastal; kõike, mida maa ise kandis, peeti vaeste omandiks. Sel aastal said vabaks needki klassid heebrea orje, keda ei vabastatud hingamisaastal.
Juubeliaastale eriti iseloomulik oli aga see, et kogu maaomand anti esialgse omaniku perekonnale tagasi. Jumala erilise korralduse kohaselt oli maa jaotatud liisu teel. Pärast jaotamist ei olnud kellelgi õigust oma pärisosa müüa. Ainult siis, kui vaesus sundis, oli luba oma maa müüa ja kui ükskõik kunas pärast seda tema ise või keegi tema sugulastest soovis seda lunastada, ei tohtinud ostja keelduda maad tagasi müümast. Ent juhul, kui maa jäi välja lunastamata, tuli see juubeliaastal esialgsele omanikule või tema pärijatele tagastada. …
Rahvas pidi õppima teadvustama tõsiasja, et neil oli võimalus elada teatud aeg Jumala maal, mille õigustatud ja algne omanik oli Jumal ning et Tema soovis, et eriliselt arvestataks vaeste ja õnnetutega. Kõigi mõtteisse pidi sööbima arusaam, et vaestel on Jumala maailmas sama õiguslik paik kui jõukamatelgi.
Selliste vahendite kaudu soovis meie halastusrikas Looja leevendada puuduses olijate ja rõhutute kannatusi ning anda mingitki lootusesädet ja päikesepaistet nende ellu. − „Patriarhid ja prohvetid“, lk 533, 534.
In English