Piibel rõõmuks

Ma olen juba aastates inimene. Silmad on pisut tuhmunud. Mul oli üks soov: oh, kui need Piibli tähed oleksid pisutki suuremad! Aga minu Piibli tähed olid väikesed.

Ühel päeval astusin sisse komisjonikauplusesse. See oli täis pudi-padi. Venelannast müüja-tädike igavles leti taga. Ega mindki seal midagi eriti huvitanud. Pidin juba väljuma, kui märkasin väikest raamatuvirnakest. Selle otsas troonis eestikeelne Piibel, parajas suuruses, hea, selge šriftiga. Kellelegi ta ei olnud vajalik. Miks ta muidu selle müügile tõi! Ja veel nii odava hinna eest! Kodus märkasin ma kaanelt hoolikalt maha nühitud sissepressitud pühendust. Aga see oli siiski loetav. Oh, ma tundsin seda naist, kes oli selle Piibli müügile toonud. Mõned aastad tagasi hukkus ta mees autoõnnetusel. Võimalik, et see Piibel talle troostiks siis kingitigi. Kuid mõni kuu pärast mehe surma sündis tal väike pojake. Naine on nüüd täielikult oma lapsele pühendunud. Jumala suhtes on ta pisut protestimeelne. Laps on talle kõigest kõige tähtsam. Aga võib-olla oli tal majanduslikult kitsas, et ta Piibli ohverdada otsustas?

Kuid mina olen selle Piibli üle väga õnnelik. Mis ühele polnud tarvis, see on teisele väga kallis.

Raely Viirsalu