„KODUTEEL”

Klassikalistest muusikateostest on üks minu lemmikutest Antonín Dvořáki sümfoonia number 9 e-moll, mille pealkiri on „Uuest Maailmast”. Praegu teatakse seda lihtsalt kui Uue Maailma sümfooniat. Enamik on eriti tuttavad just Largo osaga ja ma tunnistan, et mulle meeldib Largo’t ümiseda. Eriti sellepärast, et sellele on kirjutatud need sõnad: „Koduteel, koduteel, olen koduteel. Koduteel, Issand, ma olen koduteel.”

Kas sa arvad, et iga inimsüdame sügavuses on Jumala antud instinkt, painav igatsus koju minna? Kas võib olla, et „Koduteel” on selle sõnatu meloodia sõnad, mida lauldakse maailma igas keeles ja külas? Kas tark mees siis lõppude lõpuks ei täheldanud: „Ta [Jumal] on nende südamesse pannud ka igaviku.” (Kg 3:11) Ja süda – kuidas süda ju igatseb ja unistab, et nimetada koduks paremat kohta kui see?

Sel põhjusel on Johannese uue maa kirjeldus meie tänases tekstis nii armastatud ja sageli tsiteeritud, kui koguneme kurvastuses oma surnuid matma. Aga kas panid tähele, et Johannes pidi meile positiivse aimduse andmiseks pöörduma eituse poole? Luba ma ütlen, mida seal ei ole! Ei ole pisaraid, ei ole surma, ei ole kurbust, ei ole nutmist, ei ole valu. Ei ole haiglaid, ei ole lahutuskohtuid, ei ole vanglaid, ei ole slumme, ei ole kuritegevust, ei ole sõda. Ei ole, ei ole, ei ole.

Harry Blamires mõtiskleb asjakohaselt: „Kui meil ainult oleks maise elu positiivsed asjad ilma negatiivseteta. … Taevas on mõlemad, nii inimese patt kui ka aja võim kõrvaldatud. Siin all närtsitab aeg lilled ja inimese ilu, see laseb head kavatsused tuulde, jätab meid ilma armsatest inimestest. Universumis, kus valitseb aeg, lõpeb kõige õnnelikum abielu surmaga, kõige kenamast naisest saab luukere. Närbumine ja vananemine, kadumine ja kaotamine, ilma jäämine ja pettumine – need on ajaliku elu negatiivsed aspektid. Igavene elu vabastab meid kõigist kaotustest ja ilmajäämistest.” („The Eternal Weight of Glory”, Christianity Today, 27. mai 1991, lk 30) Pole ime, et meie südames heliseb ikka veel kauge meloodia „Koduteel”.