Küsi endalt, kui paljude asjade eest sa oled valmis surema. Mõni on valmis panema end ohtu pereliikme või sõbra päästmiseks. Arvutu hulk inimesi on pannud oma elu tulejoonele kuninga või riigi pärast, uskudes, et rahvas üldiselt on rohkem väärt kui nende heaolu. Aga kui paljud inimesed oleks valmis surema palve pärast?
Taaniel on üks neist Piibli tegelastest, kellel ei paista ühtegi viga olevat. Aabraham valetas Saara kohta, et end päästa. Noa jõi end purju. Mooses mõrvas egiptlase ja kaotas aeg-ajalt enesevalitsuse. Taavet rikkus abielu ja sepitses plaani oma armukese abikaasa hukkumiseks. Aga kogu Taanieli loost ei leia me ühtegi silmanähtavat viga. Taanieli raamatu alguses öeldakse, et ta on „kümme korda üle“ kõigist Babüloonia targimatest meestest (Taanieli 1:20). Selles loos, kust on pärit meie tänane tekst, on kirjas, et „ametikandjad ja asehaldurid otsisid ettekäänet, et leida Taanielile kuningriigivastast süüd; aga nad ei suutnud leida ühtegi ettekäänet ega midagi halba, sellepärast et ta oli ustav ja mingit hooletust ega halba tema kohta ei leidunud“ (Taanieli 6:5).
Taanieli mõistagi oli samasugune patune inimene nagu meie. Tema hea, Kristuse-sarnane loomus oli Jumalaga sügava, alandliku ühenduse tulemus. Ta ammutas iseloomu tugevust ja raudset otsusekindlust üleloomulikust Allikast.
Osa tema saladusest oli ilmselgelt kindel otsus palvetada. Taaniel uskus, et palve on tema vaimuliku heaolu jaoks nii oluline, et ta isegi surma ähvardusel keeldus sellest loobumast. Täpselt samamoodi nagu päev enne uue seaduse jõustumist, avas ta akna kolm korda päevas ja suhtles Elava Jumalaga.
Kui sageli peavad tänapäeva kristlased palvet sama kalliks nagu Taaniel? Kui palju rikkam ja sügavam oleks meie vaimulik kogemus, kui peaksime oma isiklikku aega Kristusega elust väärtuslikumaks? „Otsekui hirv igatseb veeojade järele,“ kirjutab psalmist, „nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!“ (Psalmid 42:2)
Mis on väärtuslikum kui igapäevane Jumala läheduses viibimine?
In English