Kui olin kaheteistkümneaastane, hakkas mu pere kolima üheks aastaks Ameerika Ühendriikidesse, et mu isa saaks oma kraadiõppe lõpetada. Selleks uueks eluks valmistudes sain ristitud ja pitseerisin pühendumise Jeesusele päev enne meie lahkumist. Kui Michigani jõudsime, olin rõõmus, kui nägin maad lumega kaetud olevat! Aga kui algas kool, siis mõistsin, et kuna olin pärit teisest riigist, olin teistsugune ja seepärast mitte eriti populaarne ja mitte alati eakaaslaste hulgas aktsepteeritud. See oli valus.
Niisugune oli paljude värskete kristlaste kogemus esimesel sajandil. Kui paganad hakkasid evangeeliumi vastu võtma, avastasid nad, et paljud juut-kristlased ei olnud uute kaasusklike suhtes just liiga sõbralikud. Luukas, kes on Uue Testamendi autoritest kõige enam sõnu kirjutanud, rõhutab ettevaatlikult, et Jeesuse pakutaval päästel on ääretu ulatus kõigi inimesteni vaatamata igasugustele kultuurilistele barjääridele. Oma evangeeliumisse on Luukas kogunud mitmeid ainulaadseid lugusid, mis toonitavad Jumala pääste kõikehõlmavust Kristuse kaudu. Üks neist lugudest on jumalakartlikust mehest Siimeonist, kellele Püha Vaim oli ilmutanud, et ta ei sure enne, kui on näinud Issanda Võitut (Luuka 2:26). Kui Siimeon nägi beebi Jeesust, laulis ta laulu, mida nimetatakse selle esimeste sõnade järgi ladina keeles „Nunc Dimittis“ (vt Luuka 2:29−32). See oli juutidest publiku jaoks šokeeriv laul, kuna kõneles päästest, mida pakutakse nii paganatele kui ka juutidele. Tänapäeval on Kristuse järelkäijad kutsutud erinevate inimrühmade vahelisi barjääre kõrvaldama. Risti jalamil oleme kõik samal tasemel – kõik võrdselt vääritud, kuid ometi Jumala armu läbi päästetud. Jesaja kuulutas prohvetlikult Jumala pääste ulatusest:
„Tee avaraks oma telgipaik
ja su elamute vaipu venitatagu! …
Pikenda oma telginööre
ja kinnita vaiu!
Sest sa levid paremale ja vasakule.“
(Jesaja 54:2, 3)
Minu vastus:
In English