Mõtted tänaseks
Jumal annab oma prohvetitele sageli ebamugavaid ülesandeid. See kehtis ka „prohvet Gaadi, Taaveti nägija“ kohta (2. Saamueli 24:11). Taavet ja Gaad olid head tuttavad, prohvet kuulus Taaveti saatjaskonda enne, kui temast kuningas sai (1. Saamueli 22:5). Sellegipoolest ei olnud ülesanne kaugeltki kerge. Kuningas Taavet oli rahvaloendusele kindlaks jäädes teinud Jumala vastu tõsise patu. Nüüd kästi Gaadil Taavetile rääkida, mida Jumal tema teost arvas. Et ülesanne oleks veel ebamugavam, pidi Gaad kuulutama Taavetile ka kohutava karistuse. Kuningas sai valida kolme variandi vahel: kas mitu aastat näljahäda, kolm kuud vaenlase eest põgenemist või kolm päeva taudi tema riigis. Taavet valis kolmanda variandi, mille tulemuseks oli seitsmekümne tuhande inimese surm!
Võime pidada end õnnelikuks, et meil ei ole kästud minna halva teo tegija juurde selliste hirmsate variantidega nagu Gaad. Kuid me ei tohi ka omal algatusel minna inimestele ütlema, kui väga nad eksivad ja et Jumal karistab neid. Siiski on meil kristlastena vastutus nende inimeste ees, kes näivad olevat sattunud kurjuse ja viletsuse allakäigutrepile. Me ei või lihtsalt silmi sulgeda. Peame leidma julgust, et minna selliste inimeste juurde ja neid hoiatada − riskides reaalselt sellega, et nad reageerivad väga negatiivselt. Niisugune samm nõuab hoolikat kaalumist ja palvemeelset ettevalmistust. Ent me ei või Kaini moodi õlgu kehitada ja sarkastiliselt vastata: „Kas ma olen oma venna hoidja?“ (1. Moosese 4:9)
Minu palve
Taevane Isa, anna mulle taktitunnet ja julgust hoiatada teisi, kui nad teevad selgelt väga valesid valikuid!
In English