Mul ei ole liiga palju digitaalseid sõltuvusi, kuid mulle meeldib eriti just Twitter. Minu teine digitaalne harjumus − ära hakka naerma − on „Minecraft“. Selle mänguga tutvusin siis, kui mu lapsed olid „Minecrafti“ vanuses. Nemad kaotasid huvi aastaid tagasi, kuid nende isa on sellest ikka veel lummatud.
Ei, mitte nende mitmesuguste joonistatud koletiste pärast, kes muudavad mängijate elu keeruliseks. (Märkus lapsevanematele: need on võimalik välja lülitada.). Mis mind seal siis kütkestab? Osaliselt on see mängu suutlikkus toota juhuslikke, piiramatuid maastikke koos ookeanide, jõgede, mägede ja metsadega. Ei ole kaht ühesugust maailma; neid võib uurida tundide kaupa nii, et üht asja kahte korda ei näe.
Aga veel rohkem kütkestab võimekus maastikku taltsutada ja asju ehitada. See on oma olemuselt maailma suurim Lego komplekt. Pikkadel öödel, kui mu eluaegne unetus võimust võtab, leian end vahel ehitamas suuri virtuaalseid maju ja kenasid väikseid külasid. Ja enda järelt pole vaja koristada nagu päris ehituskivide puhul; paned lihtsalt arvuti kinni.
Mõnda aega tagasi üritasin jagu saada, mis on nii sügavalt vastupandamatut mängus, mis laseb uurida ja ehitada ning ma mõtlesin välja: see jäljendab algseid juhiseid, mille Jumal inimkonnale andis. „Täitke maa ja alistage see enestele,“ ütles Jumal (1. Moosese 1:28). Me peamegi tundma rõõmu uurimisest ja loomisest.
Patt on mõistagi pööranud selle algse impulsi pahupidi; me ei loo enam vaistlikult Jumala auks, vaid pigem ehitame enda jaoks. Ometi ei saa salata, et algne impulss on ikka veel olemas. Ja seda sellepärast, et vastuhakule vaatamata on Jumal hoidnud elavana midagi meie algsest südamest. Võime elada patuelu, aga meie südames on ikkagi igavik − impulsid, mis tõmbavad meid Tema suunas, isegi enne seda, kui võtame vastu andestuse ja uue südame anni. Jumal tagab igale inimesele huvi esimese sädeme ja siis jätab Ta meie otsustada, kas võtame Tema pakkumise vastu ja lubame Tal Tema südamega rohkem joondatud tuliuues südames selle sädeme leegiks paisutada.
In English