Octavianus, paremini tuntud kui keiser Augustus, oli Julius Caesari adopteeritud pärija. Ta oli võimul aastatel 31 eKr kuni 14 pKr. Tema valitsusajal oli suur rõhk rahul; ta seadis sisse Pax Romana (Rooma rahu) ja suurendas turvalisust, mis võimaldas reisimist kogu impeeriumis ja tõi kaasa õitsengu. Selle saavutuse eest austati teda.
Kui inglid tulid karjaste juurde ja teatasid Päästja sünni hea sõnumi (Luuka 2:8−10), siis taevane koor laulis rahust, mille Messias toob (Luuka 2:14) mitte ainult Roomale, vaid kogu maailmale! See ei ole seda tüüpi rahu, mis tähendab lihtsalt „pole sõda“ või „pole probleeme“; see on sisemine rahu teadmisest, et oleme Jumalaga lepitatud.
See on põhjus, miks sõna rahu on Luuka evangeeliumis nii olulisel kohal. Olles inimese tervendanud või õigeks mõistnud, ei ütle Jeesus lihtsalt „Hüvasti!“. Ta ütleb hoopis: „Mine rahuga!“ Nii oli patuse naisega, kes võidis Jeesuse pead õliga ja kelle patud olid andeks antud (Luuka 7:50), ning veritsustõvega naisega, kes puudutas Jeesuse kuube ja sai terveks ja päästetud (Luuka 8:48). Isegi kohtudes jüngritega pärast ülestõusmist ütles Jeesus neile tervituseks: „Rahu olgu teile!“ (Luuka 24:36) Luuka reisikaaslane Paulus rääkis samuti sageli rahust, mis meil on Jumalaga Jeesuse Kristuse kaudu (vt Kiri roomlastele 5.1). Kui inglid ilmusid karjastele, andis taevase koori laul vastuse ühele inimeste kõige olulisemale küsimusele: kuidas saame elada rahus, kui meie ümber on nii palju probleeme? Kas sul on vaja sisemist rahu? Jeesus on vastus. Pole midagi halvavamat kui rahutus hinges ning ma olen väga tänulik, et Päästja pakub parimat alternatiivi − rahu Jumalaga. Aastaid tagasi lugesin kaunist vanasõna (ma ei tea autorit), millest sai minu usutee oluline osa: Rahu ei ole probleemide puudumine, vaid Kristuse ligiolek. Andku Päästja kinnitav ligiolu rahu su südamesse täna ja iga päev!
Minu vastus:
In English