Me suudame võita. Jah, täielikult, tervenisti. Jeesus suri, et teha meile pääsetee, et võiksime võita iga vea, seista vastu igale kiusatusele, ja istuda viimaks koos Temaga Tema troonil.
Meie eesõigus on omada usku ja lunastust. Jumala vägi ei ole kahanenud. Seda antakse praegu sama heldelt kui varem, kuid Jumala kogudus, mis püüab hakkama saada usku nõudmata, on kaotanud energia heidelda nagu Jaakob, kes hüüdis: „Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista.“ (1. Moosese 32:26) Kestev usk on kustunud. See tuleb Jumala rahva südames taaselustada. Jumala õnnistusi tuleb nõuda. Usk, elav usk, kannab alati ülespoole, Jumala ja au poole; uskmatus allapoole, pimedusse ja surma.
Paljud on oma ilmalikest muredest ja probleemidest nii haaratud, et neil on vähe aega palvetada ja neil on palve vastu vaid vähe huvi. Nad võivad jumalateenistuse vormi järgida, kuid tõelise kummardamise meelsus on puudu. Sellised inimesed on Eeskujust kaugele läinud. Jeesus, meie Eeskuju, oli palju palves ja oh kui tõsised, kui innukad olid Tema anumised! Kui Tema, Jumala armastatud Poeg, oli meie pärast nii innukas ja niisuguses hingepiinas, kui palju enam on vaja, et meie, kes me sõltume kogu oma jõuga Taevast, oleksime kogu hingest liigutatud Jumalaga heitlema.
Me ei tohi rahul olla enne, kui iga teadaolev patt on üles tunnistatud, seejärel on meie eesõigus ja kohus uskuda, et Jumal võtab meid vastu. me ei tohi oodata, et teised tungiksid läbi pimeduse ja saavutaksid võidu, mida meie saame nautida. Selline nauding ei jää kestma. Jumalat tuleb teenida põhimõtteliselt, mitte tunnete alusel. Hommikul ja õhtul peame saavutama võidu iseenda jaoks, oma perekonnas. Igapäevane töö ei tohiks meid sellest eemal hoida. Peame võtma aega palvetada ja kui palvetame, peame uskuma, et Jumal kuuleb meid. Me ei pruugi alati tunda kohest vastust, aga siis pannakse usk proovile. Meid katsutakse läbi, et näha, kas me usaldame Jumalat, kas meil on elav, püsiv usk. − The Review and Herald, 4. september 1883.
In English