On hea teda, et KEEGI näeb ja teab. Veelgi enam – KEEGI hoolib ja armastab ja kannab. Ja siis kord aastas – Jumala Poja sünnile mõtlemise ajal – ulatub Taevas taas maa peale isegi seal, kus argipäeval taevaste asjade peale ei mõelda. Siis tuleb Jumal taas inimlaste sekka läbi jõulusõnumi, jõululaulude, läbi jõulurahu ja jõulutulede. Et see, mis muidu ülal, oleks meie silme ees isegi siis, kui taevas on pilves või kui eluraskused on pea nii norgu vajutanud, et pilkugi üles tõsta ei jaksa. Siis on meil küünlad ja tuled – ja kuld-kard seda valgussära peegeldamas.
See on kaunis tava ja veelgi kaunim sõnum. Kahju, kui sellest mööda tormame ja ei märkagi. Ent Taevase Isa silmad on meid saatmas ja jälgimas iga päev. Ja otsekui kinnitus sellest, on tume öine taevas tähti täis tipitud.
Kui siis tuled kustuvad ja kapipõhja järgmist aastat ootama pannakse, on tähed ometi paigal ja räägivad sellest, mis on ülal.
Ma soovin, et jõuluaeg tooks palju soojust ja valgust teie südamesse ja et te ei unustaks heita pilku üles, kus Isa silmad meid armastuses jälgivad. Ta pole meist kellestki kaugel, vaid kuuleb isegi sügaval südamesopis peituvat vaikset sõnatut palvet. Soovin, et tunneksite – taevas on tegelikult palju lähemal, kui me tavaliselt seda märkame.
Ärgem siis unustagem pilku tõsta ja vaadata. Vaadakem seda jõuluajal ja vaadakem sageli uuelgi aastal. Vaadakem ja nähkem – Tema seal hoolib ja armastab ja hoiab. Iga päev. Ka siis, kui pole jõuluaeg.
Anne Vahtramäe
In English