JEESUS HOOLIB SINUST

Martin Luther sattus kord usupuhastuse kidudes suurde meeleheitesse. Ta naine tundis, et peab selles suhtes midagi ette võtma ning astus ühel päeval mehe juurde musta riietatult. „Mis on juhtunud? Kes on surnud?“ küsis Luther.

„Mõtle vaid, mu kallis doktor, Issand taevas on surnud! Kuidas võib mu isand küll sellises meeleheites olla, kui Jumal ikka veel elaks?“

Luther mõistis: Jeesus elab!. Ta näole ilmus hindav naeratus ja ta tänas oma naist selle mõjusa õppetunni eest.

Kindlasti virgutas ka Johannese meeleheitel olevat vaimu Patmose saarel see, kui ta nägi ülestõusnud Kristuse jumalikku au ning kuulis kindlustandvat sõnumit: „Mina olen see, kes oli surnud, ja nüüd te näete mind elavana ajatutes aegades!“ Jeesuse sõnum on meilegi tänases päevas. Me ei pea ühestki eluraskusest läbi minema üksi. Kristus on meist huvitatud ning muretseb meie probleemide pärast. Võime kanda Tema ette iga vajaduse, iga soovi, iga rõõmu. „Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!“ (1. Pe. 5:7). „Ärge leinake nagu need, kes on lootusetud ja abitud. Jeesus elab ja kuna Ta elab, elame ka meie. Tõusku meie tänulikest südametest ja pühast tulest puudutatud huultelt rõõmus laul: „Kristus on üles tõusnud!“ Ta elab, et paluda meie eest. Haara sellest tõotusest kinni, siis on see sinugi jaoks kindel hingeankur. Usu, ja saad näha Jumala au.“ (Ajastute igatsus, lk. 543, e.k.).

Jeesus kuulutab oma vabastuskuulutuses inimestele: „Minu käes on surma ja surmavalla võtmed.“ Ta sõnad on kõlanud läbi ajastute. Sõnum ülestõusnud Kristusest paistab ereda lootusena surevatele inimestele. Kui Jeesus tuleb tagasi, et vabastada meid ja meie kalleid surmast ja haua võimust, siis kasutab Ta neidsamu võtmeid, millega Ta tegi lahti omaenese haua ja vabastas enda. Kuna Ta elab, elame ka meie! DRG