Tegevuspaik kandub teise kohta. Taevaminek ei tähenda üksnes seda, et ülestõusnud Kristus lahkub maa pealt, vaid ka seda, et Ta jõuab taevasse. Ja Ta ei jõua sinna väsinud rändurina, vaid võiduka Kuningana. Jeesus on lõpetanud töö, milleks Ta oma kohalt taevas lahkus. Nüüd on Ta ametisse seatud või õigemini, taas ametisse seatud kui see, kes on väärt võtma Isaga võrdväärse positsiooni Tema troonil.
Nii kandub tegevus jüngrite rõõmustamiselt maises templis inglihulkade ülistusele taevases templis. Selles suures templistseenis Ilmutusraamatu 4. ja 5. peatükis toimub pidev ülistamine, kui Tall ühineb ametisseastumise päeval Isaga.
Ülistus keskendub Jeesuse kui tapetud Talle väärilisusele. Ristil lõi taevas Saatanat. See sündmus tagas hädas oleva universumi kindluse. See on nüüd ajalugu. Taevase hulga olevik on ülistus ja jumaldamine ülivõrdes.
Ja mida saab see vääriline ametisse astuv Tall? Esiteks väe. Ülestõusnud Kristus, kes istub universumi troonil, on võimeline jagama väge oma maapealsetele järelkäijatele. Selle väe esimene avaldus maa peal toimub nelipühapäeval, kui apostlid saavad Püha Vaimu õnnistuse. Seega on ametisseastumisel ka maine pool. Taas näeme seost maapealsete ja taevaste sündmuste vahel. Kuna Jeesus on troonil, on Tema maapealsetele järelkäijatele tagatud taevased annid.
Vägi on muidugi vaid üks asi tapetud Talle andide loetelus – Tema päralt on ka rikkus, tarkus, võim, au, kirkus ja õnnistus. Ametisseastumise stseen lõpeb kogu universumi ühinemisega universumi ajaloo suurimas ülistusteenistuses.
Kui püüame mõista nende sündmuste reaalsust ja imelisust, peame hoolikalt uurima Ilmutusraamatu 4. ja 5. peatüki laule ning nende üle mõtisklema. Need aitavad meil täielikumalt osaleda tõelises jumalateenimises, kui rakendame need õppetunnid oma igapäevasesse pühendusellu.