Meie vaimulikus elus ei ole sellist staadiumi, kus meil ei läheks vaja jõudu, mis aitas meil kord alustada. Õnnistused, mis said meile osaks varase vihma näol, on meile vajalikud kuni lõpuni. Ometi ei piisa üksnes neist. Kui peame kalliks varase vihma õnnistust, ei tohi me silmist kaotada ka tõsiasja, et ilma hilise vihmata, mis kasvataks viljapead ja küpsetaks vilja, ei saa saak sirbi jaoks valmis ja külvaja töö oleks asjatu. Jumalikku armu on vaja alguses, jumalikku armu on vaja igas arenguetapis ja üksnes jumalik arm suudab töö lõpule viia.
Meil ei ole ruumi muretus olekus puhkamiseks. Me ei tohi kunagi unustada Kristuse hoiatusi: „Valvake ja paluge igal ajal.“ (Luuka 21:36, 1968) Ühendus jumaliku mõjujõuga igal hetkel on meie edenemise jaoks olulise tähtsusega. Võib-olla oleme teatud määra Jumala Vaimu saanud, aga me peame palves ja usus pidevalt Vaimu juurde taotlema. Pingutusi ei tohi kunagi katkestada. Kui me edusamme ei tee ega võta endale hoiakut saada nii varast kui ka hilist vihma, siis kaotame oma hinge ning vastutus selle eest lasub meil endal.
„Paluge Issandalt vihma hilise vihma ajal!“ (Sakarja 10:1, KJV) Ärge olge rahul sellega, et aastaaegade tavapärase kulgemise korral sajab vihma. Paluge seda. Seemne kasv ja täiusele jõudmine ei sõltu põllumehest. Üksnes Jumal suudab saagi lõikuseks valmistada. Kuid vaja on inimese koostööd. Jumala töö meie heaks nõuab mõistuse tegevust ja usu rakendamist. Peame taotlema Tema õnnistusi kogu südamest, kui tahame armu vihmadest osa saada.
Peame ära kasutama iga võimaluse muuta end õnnistuste kanaliks. Kristus ütles: „Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.“ (Matteuse 18:20) Koguduse kogunemised, näiteks laagrikoosolekutel, kohalike koguduste kokkusaamised ja kõik sündmused, kus tehakse hingede nimel isiklikku tööd, on Jumala määratud võimalused anda varast ja hilist vihma. − The Review and Herald, 2. märts 1897.
In English