Jeesuse teine argument muretsemise vastu on, et see on kasutu. Mure ei saavuta midagi.
Üks Prantsuse sõdur kandis Esimeses maailmasõjas endaga kaasas järgmist retsepti mure vastu: „Üks kahest on kindel: sa oled kas ees- või tagapool. Kui sa oled eesotsas, siis on üks kahest kindel: sa oled kas ohtlikus või ohutus kohas. Kui sa puutud kokku ohuga, on üks kahest kindel: sa oled kas haavatud või mitte. Kui sa oled haavatud, on üks kahest kindel: sa kas paraned või sured. Kui sa paraned, ei ole vaja muretseda. Kui sa sured, ei saa sa muretseda. Miks siis muretseda?“
Keegi teine on soovitanud, et on vähemalt kaks asja, mille pärast me ei peaks kunagi muretsema. Esiteks see, mille suhtes me ei saa midagi teha. Kui me ei saa midagi teha, on muretsemine kindlasti kõige rumalam ja kasutum tegu. Teiseks see, mille suhtes saame midagi ette võtta. Kui saame midagi ette võtta, siis asugem selle kallale, ärgem nõrgestagem oma jõudu muretsemisega.
Jeesus näitlikustas muretsemise kasutust, kuulutades, et ükski inimene ei suuda muretsemisega oma elule (pikkusele) ühe küünragi (umbes 53 cm) juurde lisada. Mul oli kunagi hilise arenguga teismeline sõber, kes muretses pidevalt, et on liiga lühike. Charles muretses selle probleemi pärast päeval ja ööl. Ta kasvas lõpuks üle 180 cm pikkuseks, kuid oli üsna ilmne, et tema kasvuspurdi oli käivitanud midagi tema muretsemisest sõltumatut.
Sõna „küünar“ on tõlgitud ka ajaterminiga (“tund“ [Goodspeed], „hetk“ [TLB, TCNT], „üksainus päev“ [NASB]). Kuid peaks olema ilmne, et muretsemine oma elule aja lisamise pärast on veelgi rumalam kui muretsemine oma pikkusele lisamise pärast. Pealegi, muretsemine kipub elu lühendama, mitte pikendama.
Jeesus rõhutas muretsemise kasutust, sest see raiskab jõudu ja suunab tegevusväljalt kõrvale.
In English