Suundusin oma vanemate poole õlipudeli ja palvega südames, kuna oli saanud selgeks, et mu ema vähk on surmav. Andsin talle kujukese tüdrukust, kes hoiab suurt meelespeade kimpu. Ütlesin emale, et see peab talle meenutama, et ma ei unusta teda mitte iial; ja kui teda enam pole, hoian seda kujukest enda lähedal. Siis võidsin teda õliga ja palvetasin imepärase tervenemise pärast, kui see on Jumala tahe, kuid ütlesin ka, et alistume Tema tahtele. Ema läks kahe nädala pärast rahus puhkama. See kujuke on minu kõrval, kui ma praegu kirjutan. Täna, 24. septembril, on tema surmaaastapäev.
Me kõik oleme esitanud selliseid palveid, paludes, kuid alistudes Jumala tahtele, isegi kui see on meie palutule vastupidine. Meil on Jumala tahtest nii piiratud arusaam, et me teeme hästi, kui alistume Tema arusaamale olukordadest. Kui mu vanemad seisid surmaga silmitsi, pidin võitlema oma tahtega, et lisada oma palvetesse see lause: „Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!“ (Luuka 22:42) Kui Jeesus saabus Ketsemani aeda Õlimäel, käskis Ta jüngritel palvetada, et nad ei satuks kiusatusse (Luuka 22:40). Seejärel läks Ta eemale ja põlvitas palvesse (salm 41). Luukas rõhutab, et Jeesus palvetas kolm korda (salmid 41, 44, 45). Ta esitas oma Isale konkreetse palve: „Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära!“ (salm 42) See oli karikas, millest Ta ainult mõni salm tagasi oli oma jüngritele rääkinud: „See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse.“ (salm 20) Nüüd oli see karikas Tema värisevates kätes. Tema inimlikkus palus innukalt mõnd teist moodust inimkonna päästmiseks kui see hingeahastus ja süngus, mida Ta tundis lausa nii, et higistas verd (salm 44). Ta lisas siiski: „Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!“ (salm 42) Teist moodust ei olnud. Ingel tuli Teda kinnitama. Palvevastusena sai Jeesus karika äravõtmise asemel jõudu. Sina ja mina oleme päästetud, sest Ta alistas oma karika Jumala tahtele.
Minu vastus:
In English