Viimaks oli Jeesus juudi juhtide käes. Nüüd oli neil uus probleem: mida Temaga peale hakata. Küsimus ei olnud eesmärgis, vaid selleni jõudmises.
Suurkohtu ülesanne oli keeruline, sest kuigi nad taotlesid surmanuhtlust, ei olnud neil õigust seda määrata. Roomlased hoidsid karmima karistuse õigust enda käes kõigis vallutatud provintsides kohaliku valitsusüksuse abil.
Seega seisid juudi juhid kriitilise probleemi ees. Nad tahtsid Jeesust saata surma Tema messiaanlike väidete pärast, kuid roomlased ei aktsepteerinud pühaduseteotust surmanuhtlusega karistatava kuriteona. Seetõttu oli suurkohtu juhtidel kahekordne ülesanne. Esiteks pidid nad oma liikmete hulgas mõistma Jeesuse süüdi jumalateotuses – see oli juudi seadustesse puutuv asi. Teiseks pidid nad välja mõtlema sobiva strateegia, et mõjutada Rooma asevalitsejat määrama Rooma seaduste põhjal surmanuhtlust.
Pärast ebaõnnestunud nükkeid kinnitab juhtkond viimaks Jeesuse süüdistuse, kuid sellest ei piisa. Sel hetkel küsib Kaifas otse, kas Jeesus on Kristus.
Küsimus oli otsekohene. Ja samasugune oli vastus. Jeesus ei vasta üksnes jaatavalt, vaid jätkab, et tulevikus näevad suurkohtu liikmed Teda istumas Jumala paremal käel ja tulemas taevapilvedes.
See vastus on kõik, mida Kaifas vajab. Jumalateotus on Vanas Testamendis karistatav kividega surnuks viskamise teel. Ülempreester oli esimese eesmärgi saavutanud. Nüüd on vaja viia juudi süüdistus üle Rooma seaduse rikkumiseks, mis olnuks piisavalt tõsine, et nõuda surmanuhtlust.
Isa, kui me jälgime vastasseisu selle maailma kuningriikide ja Sinu riigi vahel, aita meil märgata elu keerukustes Sinu tegutsevat kätt!