Peaasi on olemas olla, kõike muud annab muuta

„See pole veel midagi, ma tundsin kunagi üht meest, kelle päästja jäi hiljaks. Vaat, see oli alles õnnetus! Me matsime ta maha.”

„Aga mis nägu ma pean tegema, kui olen kõik kaotanud?”

„Naerata!” õpetas karjus. „Ma olen kindel, et maailm on täis inimesi, kes oleks nõus kõigest loobuma, kui saaks täna ärgata, istuda nagu sina keset loodust kivi otsas, et alustada uuesti, täiesti puhta koha pealt.”

„Keegi ei taha jagada minu osa. Aeglane ja piinarikas surm on mu osaks jäänud. Istun siin ning ootan, millal ta mu ära koristab.”

„Olgu ta sada aastat aeglane.”

„Ma tahan kohe!”

„Jah, kuni elame, seni sureme,” nõustus karjus, „kuid taiplik inimene hoiab neid otsi teineteisest võimalikult kaugel lahus. Nende vahele mahub palju huvitavat, terve elulugu! Kas sul pole ainsatki soovi, mille nimel tahaks igavesti elada?”

„Ei!”

„Näha oma lapselapselapselapselapsi?”

„Surra tahan ainsatki inimest nägemata!”

„Ja ometi antakse sulle uus päev täna ja homme ja edaspidigi. Jah,” noogutas karjus, „surm on ainus ja tõeline sinu pärisosa, kohe päris sinu oma. Sa võid kaotada kõik, ihuliikmeteni välja, millega sa ilma sündisid, aga surmast sa ei pääse, seda ei taha varas ka mitte,” targutas ta, „isegi kui see särab ja hiilgab! Aga seal all,” karjus trampis jalgadega maad, „seal jätkub elu sinu kulul – su juurde, su sisse tulevad hinge mustusest toituvad põrguussid. Ja jaa, ära pea ennast kõdunematuks. Kogu su ilu mädaneb ja saab ussidele. Kõige viimaks, kui muld on täitnud silmad ja suu, isegi kondid teineteise küljest lahti võtnud ja põrmuks teinud, siis kui arvad, et nüüd on täielik lõpp, kuuled sa häält, mis sind uuesti jalgadele ajab ja igavesele elule kutsub, sest Jumal tahab sinu käest ka surma ära võtta, nii et sulle ei jää mitte midagi. Siis saad kõik uuesti. Parim omadus on olemas olla. Kõike muud annab muuta,” lubas karjus.

Aleksei Peetson