Olin sõitmas Saksamaale, et seal jutlustada. Ootasin, kuni turvakontroll mu pagasi läbi vaatab, kui äkitselt hüüdis üks kontrollijatest minu nime: „Talbot!“ Ta ütles mulle: „Kas tahate, et ma südameataki saaksin?“ Mul polnud aimugi, mis toimub. Siis osutas ta mu kohvris olevale suurele kummimaole, mida olin kavatsenud kasutada visuaalse abivahendina Johannese 3:14−16 põhinevas jutluses. Mõistan nüüd ta hirmu; ta oli arvanud, et see on elav roomaja!
Jeesus näitas, et võlts ja halastuseta religioon on veel hirmutavam. Ühes oma teravaimas süüdistuses variseridele ja kirjatundjatele nimetas Jeesus neid silmakirjatsejateks, sest nad tühistasid Jumala sõnad oma traditsioonide nimel (Matteuse 15:1−20). Silmakirjatseja on inimene, kes teeskleb, et on teistsugune, kui ta on; see tähendab vale näo ettepanemist. See mõiste tuleb kreeka keeles sõnast, mida kasutati teatrinäitlejate kohta. Jeesuse ajal olid vanemate pärimused suulisel kujul ja hiljem pandi need kirja. Selles loos süüdistasid variserid jüngreid, et nad ei pesnud enne söömist käsi. Probleem ei olnud hügieenis, vaid tseremoonia täitmises. Jeesus vastas vastusüüdistusega: nad pidasid oma traditsioone Jumala Sõnast tähtsamaks. Nad etendasid vagadust, kuid eitasid armastuse ja halastuse põhimõtteid. Üks selline tava oli vanemate austamise ja nende eest hoolitsemise asemel väita, et nende omand on eraldatud ohvrianniks Jumalale (nimetati korban, vt Markuse 7:11) ja seega pole midagi, millega vanemaid aidata. Jumal nägi sellest läbi. Jeesus kohaldas neile Jesaja prohvetikuulutust: „See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel.“ (Matteuse 15:8) Jeesus noomis sageli halastuse puudumist (vt Matteuse 12:7), mis on Tema riigi aluspõhimõte. Me kõik saame Tema halastusest osa! Õpetagu Jumal meid ilmutama halastust ümberolijatele ning asetama Jumala põhimõtteid oma isiklikest tõlgendustest ja eelistustest kõrgemale.
Minu vastus:
In English