Aastate jooksul olen kohanud mitmeid inimesi, kes on ihaldanud prohvetiandi või vahel on isegi väitnud end seda omavat, kandes seda koguduses nagu aumärki. Nad naudivad staatus, mida arvavad sellise kutsumusega kaasnevat. Kuid kiire pilk tõeliste prohvetite tööle näitab, et vähesed on seda ülesannet tegelikult tahtnud.
Jeremija alustas oma prohvetikarjääri protestimisega, et ta on selleks kutseks liiga noor: „Vaata,“ vastas ta Jumala kutsele, „ma ei oska rääkida, sest ma olen noor.“ (Jeremija 1:6) Aga Jumala vastus näitas, et tegelik põhjus ei olnud noorus ega kogenematus, vaid hirm. „Ära karda neid,“ ütles Ta Jeremijale, „sest mina olen sinuga, ja päästan sinu.“ (salm 8) Mooses oli prohvetliku teenimise kutse pärast sarnaselt kohkunud ning vaidles pikalt ja laialt, et ta ei ole selleks ametiks sobiv, pakkudes viimaks: „Oh Issand, läkita, keda läkitad, ainult mitte mind!“ (2. Moosese 4:13) Joona tõrksus − ja kahetsusväärne sõnakuulmatus − on üks Piibli tuntumaid lugusid.
Ellen White’i tööd tähistas alandlikkus ja vastumeelsus, mida võib oodata, kui and on tõeline. Ta ei soovinud prohveti tiitlit: „Ma ei ole end kunagi prohvetiks nimetanud,“ ütles ta.11 Ta leidis, et nägemuses antud kutse tunnistada oli üle jõu käiv: „Ma palvetasin tõsiselt mitu päeva ja sügava ööni, et see koorem minult ära võetaks ja pandaks kellelegi, kes suudab seda paremini kanda.“12
Läbi ajaloo on need, kes on prohvetlikku teenimisse kutsutud, teadnud, mida see tähendab: see ei ole prestiižikas koht, vaid kutse alandlikkusele ja sageli alandusele. Need, kes seda ametit ihaldavad, ei mõista tõenäoliselt, mida see kaasa toob, või muudab nende kõrgus nad selle jaoks sobimatuks. Prohvetiannis ei ole kohta uhkusele. Kui ülbe uhkus tõstis Lutsiferi väärtusetunde liiga kõrgeks, kõrvaldati ta oma positsioonilt keerubina ja aeti valdustest välja.
Need, kes mõistavad, mis on tõelised vaimuannid ja miks need on antud, kohtlevad vaimuande aukartuse ja sügava väärituse tundega.
In English