Lehtmajade püha ehk lõikuspüha koos andidega puuviljaaiast ja põllult, nädalase lehtonnides elamise, seltskondlike kokkusaamiste, püha mälestusteenistuse ning suuremeelse külalislahkusega Jumala tööliste – pühamu leviitide – ja Tema laste, võõraste ja vaeste vastu tõstis kõigi mõtted üles tänulikkuses Tema vastu, kes oli pärjanud aasta oma headusega ja kelle jalajälgedes on küllus.
Iisraeli vagade jaoks oli igal aastal terve kuu sel moel sisustatud. See oli murest ja tööst vaba aeg, mis pühendati peaaegu täielikult hariduslikele eesmärkidele selle kõige tõsisemas mõttes.
Oma rahvale pärisosa jagades oli Jumala eesmärk õpetada neile ja nende kaudu järeltulevatele põlvkondadele maa omamise õigeid põhimõtteid. Kaananimaa jagati kogu rahva vahel, välja jäeti ainult leviidid kui pühamu töölised. Kuigi inimene võis teatavaks ajaks oma omandi müüa, ei saanud ta oma laste pärisosa päriselt loovutada. Kui tal oli võimalik, võis ta selle igal ajal lunastada. Võlad kustutati igal seitsmendal aastal ning viiekümnendal ehk juubeliaastal läks kogu maaomand algsele omanikule tagasi. Nii oli igale perekonnale tema omand kindlustatud ning see pidi kaitsma äärmusliku rikkuse ja vaesuse eest.
Maad rahva vahel jagades tagas Jumal neile, samamoodi nagu Eedeni aia asukatele, tegevuse, mis on arenguks kõige soodsam – taimede ja loomade eest hoolitsemise. Veel üks korraldus õpetamiseks oli põllumajandusliku tegevuse katkestamine igal seitsmendal aastal, maa sööti jätmine ja selle isekasvanud viljade jätmine vaestele. Nii anti võimalus veelgi laiaulatuslikumaks õppimiseks, seltskondlikuks suhtlemiseks, Jumala teenimiseks ja heategevuseks, mille elu mured ja tööd sageli välja tõrjuvad.
Kui tänapäeva maailmas rakendataks Jumala seaduste põhimõtteid omandi jaotamisel, kui teistsugune oleks siis inimeste olukord! − „Education“, lk 42−44.
In English