JEESUS, MEIE ARMASTAV ISA

Pime poiss seisis isa oodates tänavanurgal. Üks mööduja pakkus oma abi, et poiss üle tee aidata. “Ei, tänan,” vastas poiss, “ma ootan oma isa.”

“Kas sa oled kindel, et su isa tuleb?”

“Jah, mu isa hoolitseb mu eest. Ta juhatab mind kogu aeg ja kui mu käsi on tema käes, siis tunnen ma end täiesti kindlana.”

“Miks sa end siis kindlana tunned,” küsis võõras mees.

Täiuslikku usaldust väljendava rahuliku naeratusega vastas poiss: “Seepärast, et mu isa teab, kuhu minna. Tema näeb teed, aga mina olen pime.”

Meil on Jeesus Isaks. Patt on meid pimedaks teinud, kuid meie Isa näeb. Võttes meil käest kinni ja meid juhtides tõotab Jeesus: “Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!” (Js 41:10). Mis oleks parem uudis, kui omada sellist Isa? Johannes räägib Jeesusest kui Isast, meist kui Jumala lastest, ning sellest, et Jeesus “on ilmunud patte ära kandma”, mis on tõend sellest suurest armastusest, mis Isa on oma lastele andnud (vt 1Jh 3:1-5). Kuna see lõik nimetab pattu seaduserikkumiseks, siis pane tähele, et see hõlmab ka pattu kui isikliku püha suhte rikkumist – Isa-lapse suhet, mis rajaneb vastastikusel armastusel. Me ei patusta Siinai mäe graniidi ega isegi mitte kõrge moraalse ideaali vastu, vaid oma Isa armastava südame vastu.

Paneme siis oma patud Jeesusele. Palume Tal meile andestada. Seejärel võime mõnuleda Tema armastavas läheduses. Ta soovib meiega sellist armastavat suhet. “Hellus, mida Tema nende vastu tunneb, ületab kaugelt selle, mida tunneb isa või ema oma lapse vastu” (Ajastute igatsus, lk 221).

Daniel R. Guild