Me alles hakkame aimama, kui ääretu on universum. Enne, kui arenes võimekus näha kosmose sügavustesse, suutsid meie esivanemad kujutleda universumit, mis oli suhteliselt lähedal ja tuttav. Nüüd, mil oleme suutnud kindlaks teha, et universum, mida näeme, on läbimõõdult umbes 93 miljardit valgusaastat suur (üks valgusaasta on umbes 5,9 triljonit miili7*), on meie perspektiiv drastiliselt muutunud. Nähtavas universumis pole midagi hubast.
Inimesed nuputavad, kas teistes tähesüsteemides on elu. Kui on, siis kas suudame nendega kontakti saada? Meile lähim tähesüsteem on umbes 25 triljoni miili kaugusel; keegi ei suudaks sellist teekonda eluaja jooksul läbida. Isegi kui planeeriksime saata reisile koloonia, mille tulevased järeltulijad jõuaksid sihtkohta, hävitaks kosmose intensiivne kiirgus tõenäoliselt sigimisvõime ammu enne kohalejõudmist.
Nii unistavad teadlased ja teoreetikud varpajamite loomisest, mis suudaks panna kosmoselaeva valguskiirusest kiiremini liikuma. Räägitakse ussiaukudest – kosmose otseteedest, kui soovid −, mis painutaksid aegruumi nii, et kaks kauget punkti surutakse äkitselt tihedalt kokku, nagu paberilehe otstes asuvad kaks punkti puutuvad kokku siis, kui paber kokku voltida.
Siin on midagi, mille üle mõelda: kui Jeesus taevasse tagasi läks, läks Ta füüsilise inimkehaga. Me ei tea, kus see taevas asub, aga kaugus meie ja selle vahel peab olema tohutult suur. Ja ometi, kui sa palvetad, jõuab see kohe Jumala kõrvu.
Taanieli raamatu 9. peatükk algab sellega, et prohvet palub arusaamist. Kui loed kogu palve valjusti ette, võtab see ainult mõne hetke. Kui Gabriel tuleb, selgitab ta, et teda saadeti Taanieli palve alguses ja ta jõuab kohale enne, kui Taaniel lõpetada jõuab. Inglid suudavad kosmose ääretud vahemaad ületada minutitega ja ilmselt palved samuti.
Teadlased unistavad jätkuvalt kosmose ääretute vahemaade läbimisest. Jumala rahvas on juba avastanud selle: kiireim tee läbi kosmose on põlvedel.
In English