Minge, seiske ja kõnelge rahvale ... kõik selle elu sõnad! Ap 5:20
Kui ma esmakordselt lugesin Matteuse 5:13 piibliteksti kristlaste kui soola ja valguse kohta, tundus mulle, et Jeesus kordas kaks korda sama mõtet, et rõhutada selle tähtsust. Ja mingis mõttes on see tõsi. Mõlemad võrdlused puudutavad kristlase tunnistust maailma ees ja nii sool kui ka valgus on ennast loovutavad. Nad annavad iseennast selle aine heaks, millega nad kokku puutuvad, ja nii esindavad nad mist ahes enesekeskse vaimulikkuse vastandpoolust. Seepärast on nad mõlemad õndsakskiitmistes kirjeldatud kristlikele hüvedele kohaseks sümboliks.
Siiski on soola ja valguse vahel ka suur erinevus, mida on ülitähtis meie kristliku tunnistuse terviklikkuse huvides mõista. Sool avaldab oma toimet ja loovutab iseennast salaja, me ei näe soola toimimist. Ta teeb vaikselt ja pealetükkimatult oma tööd, muutes toidu soolaseks silmale või kõrvale tajumatult.
Me leiame ka kristlikus elus „soola tunnistust.“ Selle all mõeldakse kristlase vaiksele igapäevasele mõjule oma ümbruskonnas, mis avaldub seetõttu, et see ta on lahke, tagasihoidlik, rahumeelne, rõõmus ja viisakas. Inimesed saavad aru, et need on kristlased, sest neist õhkub hoolivust ja armastust kogu oma ümbruskonna vastu.
On hea olla sool, ent mõned arvavad, nagu seisneks kogu kristlik tunnistus soola funktsioonis. See pole tõsi! Jeesus ütles, et me oleme mõlemat, nii sool kui ka valgus.
Ja valgusel on teist liiki tunnistus. Valgus on nähtav, see toimib avalikult ja nähtavalt. Selles näeme oma vastutust jagada Jumala Sõna avalikult, koos teistega Piiblit uurides. Siin mõtleme iga kristlase vastutusest rääkida teistele Piibli tõest.
Kristlased on nii sool kui ka valgus. Need kaks tunnistamisvormi koos annavad meie kogukonnale tasakaalustatud tunnistuse. Inimesed mitte ainult ei näe, et me oleme erinevad, vaid meie poolt kohasel hetkel jagatud Jumala Sõna kaudu nad saavad ka teada, miks me oleme erinevad.
In English