Rõõmusõnum Patmoselt

Avaldatud 24.1.2012, rubriik Päeva sõna

„Kui ma teda nägin, langesin ma tema jalge ette nagu surnu. Ning tema pani oma parema käe mu peale ja ütles: „Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.” (Ilm 1:17, 18)

Ühel päeval juhtus minu ja mu perega väga kummaline asi. Me veetsime pärastlõuna lastega poes sisseoste tehes. Kui me kodu juurde jõudsime, märkasime ehmatusega, et kõik tuled põlevad ja meie maja ees seisab suur ja võõra välimusega kaubik. Me istusime paigale naelutatult vähemalt minuti, teadmata, mida ette võtta. Hirmu ja värinaga otsustasin naise ja lapsed autosse jätta ja minna sisse ning vaadata, kes seal on.

Mitte vähem šokeeritult, kuid ilmse kergendustundega avasta-sin, et „sissetungija” ei olnud keegi muu kui minu abikaasa isa. Vanaisa oli otsustanud hetke ajel meile üllatusvisiidi teha ja sõitis 1300 kilomeetrit Michiganist Põhja-Dakotasse. Ja ta üllatas meid tõesti! Kui ta meid kodust ei leidnud, aitas naabrinaine tal sisse murda ja end sisse seada.

Vanaisa külaskäik ei oleks olnud nii meeldejääv, kui ta oleks elanud sama linna teises otsas. Sel ajal astus üsna tihti läbi minu isa (kes elas linna teises otsas), kes ka ei hoiatanud meid ette ja tuli tihti midagi korda sättima, kui me olime kodust ära. Aga me mõt-lesime, et meie teine vanaisa on 1300 kilomeetri kaugusel! Me ei osanud kunagi oodata, et ta ette teatamata meile külla tuleb. See vahejuhtum aitas mul veidigi mõista Johannese reaktsiooni, kui ta Patmose saarel Jeesusega kohtus.

Johannes tundis Jeesust üsna hästi, kui Ta lihas oli (vt 1Jh). Kuid sellest ajast oli möödunud 60 aastat. Ja Jeesus ei olnud Põhja-Dakotas – Ta oli läinud universumi teise sfääri. Prohvet ei osanud oodata, et Kristus suvalisel hetkel tema tagaaeda külastab.

Ja vähe sellest, nüüd olid Jeesusel silmipimestavad omadused, mida Johannes oleks seostanud Jumalaga. Tema on „Esimene ja Viimne”, see on termin, millega kirjeldati Vana Testamendi Issan-dat (Js 44:6; 48:12). Jeesus tuli Johannese juurde Vana Testamendi jumalusena, maailma Loojana, Siinai kümne käsu andjana, Saa-lomoni templile auhiilguse andjana. See pidi Johannese jaoks olema tohutu šokk. Ta kukkus maha nagu surnu. Mütsti! Seda oli rohkem, kui ta suutis taluda.

See on Jeesuse Kristuse ilmutus. Ta on enam kui inimene – Ta on Jumal-inimene. Kui me sarnaselt Johannesega sellest tõdemu-sest toibume, saame lohutuseks teada, et Tema pakub meile kõike, mida me vajame, kaasa arvatud igavest elu.

Issand, luba mul heita täna pilk Sinu suurusele. Ma tahan minna edasi tõelises alandlikkuses, mis tuleb Sinu ületamatu suuruse tunnetamisest.