JEESUS SAI ÜHEKS MEIE HULGAST

Kõige muljetavaldavam jõulukaart, mille kunagi saime, oli ilma pildita, kuid sellel olid ilukirjas sõnad: “Sõna ei saanud filosoofiaks, teooriaks või kontseptsiooniks, mille üle arutleda. Sõna sai inimeseks, keda järgida, kelle üle rõõmu tunda, keda armastada.” Johannes, kes elas koos Jeesusega, “Sõnaga”, kolm aastat, nõustub: “Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal… Ja sõna sai lihaks ja elas meie keskel” (Jh. 1:1-14).

“Sõnas” avastame jõulude tõelise olemuse – andmise! Jumal andis ennast meile saades lihaks, meiesarnaseks olevuseks. Jeesus jättis maha taeva, et tulla meie rikutud maailma ja päästa meid patust, allakäigust ja igavesest surmast. Jumal sai lihaks! Maarja jäi lapseootele ja tõi poja ilmale (Mt. 1:25). See ei olnud tavaline laps. Tema on “Immaanuel”, Jumal meiega! (Js. 7:14), “Päästja, …Issand Kristus” (Lk. 2:11).

Jeesus, igavene Jumal, elas meie hulgas inimesena. Ta elas läbi neid samu asju, mida meiegi. Lapsena olid tal õed-vennad, kellega tekib vastuseis. Mehena töötas Ta puusepana, higipiisad otsmikul ja pinguldunud lihastes valu. Pärast kutset evangeeliumitööle asuda, tuli Ta tagasi kodulinna, sest Ta tundis muret oma naabrite ja sõprade pärast. Kuid need ei hinnanud Tema sõnumit ja tirisid Ta hoopis Naatsereti linna lähedal oleva kalju otsa ning püüdsid Teda sealt alla lükata, et Ta tappa.

Jeesusel olid samad kiusatused, millega võitleme meie, kuid Tema puhul olid need veelgi tugevamad. Ta oli näljas ja janus ning Saatan keelitas Teda püüdma olla elus edukas. Kristus koges hingehaava, mida lööb ühe lähima sõbra surm. Haua juures Jeesus nuttis (Jh. 11:35). Kannatused liigutasid Teda sügavalt, nii nagu meidki.

Kuid me ei tohi hetkeksi unustada, et inimlik Kristus oli Jumal meiega, “Päästja.” See on jõuludeaegse suure rõõmu sõnum (Lk. 2:10). Immaanuel on sündinud! Tema võib muuta inimeste südant, üles äratada surnuid ja päästa meid igavesest hävingust. Kuid, et seda teha, pidi Ta maksma oma eluga. Me peame alati vaatama Petlemmale Kolgata valguses ja lootusega, mille annavad meile nii sõim kui rist. DRG