Tähed maa peal

On üks vana kristlik laul, milles read:

„Kõrgel taeval süttin’d tähemeri,

nagu Isa silmad säravad....”

Meie perel on tava, et igal aastal jõulude aegu autoga sõites loendame akendel olevaid advendiküünlaid, et kes neid tulukestekandjaid rohkem saab...

Jõulud toovad otsekui tähed maa peale. Väikesed eredad tuled sädelevad akendel olevais jõuluküünaldes ja puudel; räästaservades ja trepikäsipuudel, ümbritsevad uksi ja aiamajakesi. Miks? Milleks meile nii palju tuld ja tulukesi? Miks püüame pühadeaega pisikeste tulekribalatega valgemaks muuta? Jah, eks selle pärast, et on pime, kuid... novembri porised ööd on ju sama pimedad? Ja siis oleks ju hoopis tõhusam suur prožektor või võimas latern?

Võib-olla on asi hoopis selles, et see on aeg, mil taevas sirutub maale. See, mis muidu nii kaugel ja kõrgel, on korraga siinsamas ja lähedal. Ja tulukesed on kui tähed – kui Taevase Isa silmad, mida me nii väga meid toetama, kaitsma ja juhtima vajame.

„Kõrgel taeval süttin’d tähemeri,

nagu Isa silmad säravad....”

On hea teada, et KEEGI näeb ja teab. Veelgi enam – KEEGI hoolib ja armastab ja kannab. Ja siis kord aastas – Jumala Poja sünnile mõtlemise ajal – ulatub taevas taas maa peale. Ta tuleb läbi jõulusõnumi, jõululaulude, läbi jõulurahu ja läbi jõulutulede. Tuleb, et see, mis muidu ülal, oleks meie silme ees isegi siis, kui taevas on pilves või kui eluraskused on pea nii norgu vajutanud, et pilkugi üles tõsta ei jaksa. Siis on meil küünlad ja tuled – ja kuld-kard seda valgussära peegeldamas.

See on kaunis tava ja veelgi kaunim sõnum. Kahju, kui sellest mööda tormame ja ei märkagi. Ent Taevase Isa silmad on meid saatmas ja jälgimas iga päev. Ja otsekui kinnitus sellest on tume öine taevas tähti täis tipitud. Kui siis kunsttuled kustuvad ja kapipõhja järgmist aastat ootama pannakse, on tähed ometi paigal ja räägivad sellest, mis on ülal.

Niisiis – ärgem unustagem pilku tõsta ja vaadata. Vaadakem seda jõuluajal ja vaadakem sageli uuelgi aastal. Vaadakem ja nähkem – Tema seal hoolib ja armastab ja hoiab. Iga päev. Ka siis, kui pole jõuluaeg. Nii siis, kui kõik on hästi, kui ka raskel ajal. Tema on seal alati meie jaoks olemas. Et anda meile tulevikku ja lootust. Kas me teame? Kas me märkame? Taevas on tegelikult palju lähemal, kui me tavaliselt seda märkame.

Anne Vahtramäe