Õitsev kõrb

Patt on inimese loomuse nii ära rikkunud, et Piibel võrdleb seda elutu kõrbega. Olen mitmeid kordi sõitnud läbi Karakumi kõrbealade, kord bussi ja teised korrad rongiga. Alati olid need alad trööstitult hallikaspruunid, tuul veeretas liivas ja tolmus kuivanud taimede kerasid. Araali mere lähialadel lendles lausa soola hangedesse, kuid polnud märgata mingit elu. Ei ainsatki rohelist liblet ega lindu.

1985. aasta aprilli lõpus asusin Taškendist rongiga teele. Olin sellel ööl kogenud äikesetormi ja tuntavat maavärinat. Hommikuks olid haljasaladel löönud õitsema mandlipuud. Roosakad õied olid kobaratena tüvest okste tippudeni ja see andis lootust, et kevad jõuab ka siia hallpruunikasse keskkonda. Sama päeva õhtupoolikul jõudsime kõrbete piirkonda, aga kõrbe ei olnud. Kõikjal kuni silmapiirini oli lillemeri ja rohelus. Rong peatus ja sajad inimesed tõid vagunitesse punaseid tulpe lausa sülega ning vastutulevate rongide akendel olid tohutud lillebuketid. Linnulaul täitis õhku. Punases tulbimeres oli ka teist tooni lilli ja mingid kõrged, jorjenit meenutavad valkjad lilled. Oo, kui imeline, sadadesse kilomeetritesse ulatuv lilleväli! Paari päevaga läbisime selle piirkonna ja nii jäi kõrb meelde õiteväljana. Tean, et oli õnn sattuda seda imet nägema, sest ülejäänud 360 päeva on kõrb elutu ja hall paik.

Kui Jumal saab anda aastaringselt elutule kõrbele sellise ilu, siis on võimalik anda säravat uut elu ka inimhinge, mis on patu tõttu elutu.

”…kuni meie peale valatakse vaim ülalt! Siis saab kõrb viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks” (Js 32:1).

„Issand tegutseb lakkamatult inimkonna heaks. Ta jagab pidevalt neile ande. Ta aitab inimestel tõusta tõvevoodist. Ta päästab inimesi ohtudest, mida nad ei näe. Ta saadab taeva ingleid päästma neid õnnetusest, „katkust, mis rändab pilkases pimeduses ja tõvest, mis laastab lõunaajal” (Ps 91:6); kuid nende süda jääb ükskõikseks. Jumal on andnud kõik taevarikkused inimese lunastamiseks ja ometi ei mõtle nad Tema suurele armastusele. Tänamatuses sulgevad nad südame Jumala armule. Nad on mõistmatud nagu kanarbik nõmmel ning nende hing närtsib kõrbepõuas.

Meie jaoks on vajalik, et me hoiaksime mälus värskena Jumala annid. Nii muutub meie usk tugevamaks ja soovib saada üha enam. Väiksemgi õnnistus, mida me saame Jumalalt, julgustab meid rohkem kui kõik jutustused teiste usukogemustest. Hing, kes võtab vastu Jumala armu, on nagu kastetud rohuaed” (Ellen G. White, „Ajastute igatsus”, lk 348).

Olev Uuk