JEESUS KANDIS SINU RISTI

Pärast Jeesuse süütuks kuulutamist laskis Pilaatus teda piitsutada ning mõistis Ta ristilöömisele. Ristilöömine oli Rooma karistusviis, juudid tavatsesid surmamõistetu kividega surnuks visata. Olles talunud rohkem kui kaksteist tundi häbistavat kohtlemist, kandis Jeesus – Süütu –” ise oma risti ning väljus nõndanimetatud Pealae asemele” (Joh 19:17). Rist oli kas T- või I-kujuline. Arheoloogia-alased uurimused on kindlaks teinud, et kui rist oli T-kujuline, siis ei kandnud ristilöödav kogu risti, vaid ainult risti palki. Selle võimalik kaal oli umbes 100 naela. Kuna Jeesust oli väärkoheldud ja ta polnud ammu maganud, vajus Jeesus koorma all kokku. Rooma sõdurid sundisid Küreene Siimonat võtma Jeesuselt rist ja kandma seda ülejäänud tee Kolgatani.

Kujutle Jeesust ja kahte bandiiti vaarumas oma ristipalkide all. Kaks kriminaali olid ilmselt varem süüdi mõistetud. Barabas pidanuks olema kolmas surmamõistetud mees, kuid Pilaatus oli ta rahva nõudmisel vabastanud. Nüüd komistas Jeesus selle risti all, mida pidanuks kandma Barabas.

Süüdimõistetud mõrvari, Barabase, nimi tähendab “isa poeg” ja nii esindab ta kõikide isade poegi alates Aadamast, meidki samamoodi. Eks me kõik ole süüalused mässus, vastuhakkajad Jumala pühale käsule ja seetõttu määratud kõik ühe karistuse alla? Surmaotsus ripub ju meie kõigi kui patuste peade kohal. Ilma, et meie oleks midagi teinud, sellal, kui olime alles hukkamõistu all, tehti midagi meie heaks. Keegi Teine võttis sisse meie koha. On arutletud, millised mõtted keerlesid Barabase peas siis, kui ta nägi Jeesust tema ristiga minema hakkamas, Kolgatale ja ristilöömisele suundumas!

Ja millised mõtted peaksid keerlema meie peas, kui mõistame, et Jeesus ei surnud enda pärast, sest Tema oli püha, veatu ja patuta. Barabase ja meie pärast, meie pattude pärast andis Jumal Ta üle. Jumal, “kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest.”

H. M. S. Richards, Jr.