Olen käinud mõnel lasteaia lõpetamisel. Alati küsitakse lastelt: „Kelleks sa tahad suurena saada?“ Enamik vastuseid on ametinimetustega, näiteks advokaat, arst või raamatupidaja. Aga aeg-ajalt kuuleb ka ebatavalisi vastuseid nagu näiteks: „Kui ma suureks saan, siis tahan olla õnnelik“ või „kui ma suureks saan, siis tahan ikka laps olla“. Vaimulikus mõttes ütles Jeesus, et kui me „saame suureks“, peaksime olema nagu lapsed.
Jüngrid tulid Jeesuse juurde küsimusega: „Kes küll on suurim taevariigis?“ (Matteuse 18:1) See lõik algab Jeesuse jutlusega taevariigi kogukonnast. Kuid jüngrid on keskendunud taevariigi hierarhiale, nende mõtteid täidavad küsimused staatuse ja võimu kohta. Kes on suurim? Kuidas selles riigis ülespoole ronida? Kuidas tagada parim positsioon? Selles evangeeliumis on kirjas rohkem kui üks juhtum, kui jüngreid sellised mõtted kimbutavad (vt Matteuse 20:26−28; 23:11, 12). Jeesus, kellele meeldis selgitada taevariigi väärtusi illustratsioone kasutades, kutsus väikse lapse oma õpetuse visuaalseks abivahendiks. „Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki!“ (Matteuse 18:3) Lastel oli esimese sajandi ühiskonnas madalaim positsioon; isegi kui vanemad neid armastasid ja kalliks pidasid, ei olnud neil sotsiaalset staatust. Jeesus selgitas jüngritele, et nad peavad mõtteviisi muutma ning saama alandlikuks nagu laps, kelle võimetus oli jüngrite võimujanu vastand. Need, kes alandavad end ja tulevad Jumala juurde ilma õiguse või teeskluseta, pärivad taevariigi nii praegu kui ka tulevikus. Laste täielik sõltuvus oma hooldajatest oma ellujäämise nimel on näide sellest, kuidas Jeesuse järelkäijatel pole mingit ärateenitud nõudeõigust taevariigile. Jumala kuningriik toimib ümberpööratud väärtussüsteemiga, tagurpidi hierarhiaga, kus suureks peetakse neid, kes oma madalat staatust alandlikult tunnistavad ja viimased saavad esimesteks.
Minu vastus:
In English