Prohvetliku kuulutamise and on veidi kaheteralise mõõga moodi. Fakt, et see on olemas, tõendab Jumala soovi hoida meid turvaliselt teel Tema riiki. Selle anni olemasolu Jumala rahva hulgas võib olla kinnitav meeldetuletus, et nad liiguvad õiges suunas. Püha Vaim antakse ju kogudusele tulevaste asjade tagatisena: „See, kes meid selleks valmistab, on Jumal,“ kirjutab Paulus, „kes on andnud meile käsirahaks Vaimu.“ (2. Kiri korintlastele 5:5)
Vaimuannid on siis Jumala sissemakse, mille Jumal annab meile tulevikuks. Need kujutavad Jumala ligiolu Tema rahva hulgas siin maailmas, enne kui hakkame igavesti Tema ligiolus elama.
Mis on siis mõõga teine tera? Kui me ei oleks patustanud, ei oleks prohvetiand vajalik. Meil oli Eedenis Jumalaga otsene, palgest palge suhtlus, kuid patune vastuhakk lõi meie vahele kiilu ning muutis sellise otsese suhtlemise võimatuks. Isiklike visiitide asemel saatis Jumal sõnumeid prohvetite kaudu ja neist mõnede sõnad on Pühakirja kõigi põlvkondade jaoks kirja pandud. Siis ilmus Jumal meie keskele inimesena. Meie ei võinud siseneda eesriide taha kõige pühamasse paika, seepärast astus Jumala Poeg välja meie poolele, muutes teise templi hiilguse suuremaks kui oli esimesel. Haggai ennustas: „Selle koja tulevane hiilgus saab suuremaks, kui oli esimesel.“ (Haggai 2:9)
Hea uudis on, et prohvetiand ei ole igavesti vajalik. „Aga olgu prohveti ennustused, need kaovad,“ ütleb Paulus. „Aga kui tuleb täiuslik asi, siis kaob see, mis on poolik!“ Terav lõhe patuste inimeste ja kõigeväelise Jumala vahel parandatakse igaveseks, kui „Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks“. (Ilmutuse 21:3)
Olen prohvetianni eest sügavalt tänulik, aga tule varsti, Issand Jeesus!
In English