Sõna(tus) õigel ajal

Issand on tõotanud anda meile sõnad suhu, kui peame oma usust aru andma, lubades oma Vaimu läbi meile õiged sõnad õigel ajal suhu panna (Mt 10:19, 20). Aga inimlik on see, et ikkagi kaldume muretsema. Ja siis annab Tema meile vahel õige sõna õigel ajal meie endi jaoks.

Istusin alaealiste asjade komisjoni ukse taga ja ootasin oma järjekorda. Olin kutsutud aru andma – miks minu nooremad õed, kes meil elavad, ei käi laupäeviti koolis, st ei täida koolikohustust, nagu peab. See oli ju kuuepäevase koolinädala puhul mõneski hingamispäeva pidavas adventkodus üks raske probleem. Jumala abiga olid nad õpingutega tegelikult ilusti toime saanud. Nüüd, olles lõpuks sellise kohtu ette kutsutud, ootasin ukse taga oma järjekorda. Seal oli mitmeid lapsevanemaid, kes olid kutsutud aru andma oma võsukeste huligaansuste ja korrarikkumiste pärast. Keegi isa pahandas kõva häälega, et kust riik muidu raha saab – peab ju trahve tegema. Olin nördinud lapsevanema sellise hoiaku pärast ja veel enam selle pärast, et asjaomased ametnikud kõik nõndaviisi ühte patta panevad. On ju üsna loomulik, et usu tõttu erinevad püüdsid just selle eripära tõttu oma käitumises muidu igati püüdlikumadki olla.

Tundsin kasvavat ärritust ja omakorda muret selle ärrituse pärast, sest nõnda ei pruugi Jumala Vaim mind kontrollida ja nõustada. Palvetasin mõttes ja avasin kaasasoleva Piibli, lootes Isalt mingit nõuannet või rahustust. Avasin suvaliselt Piibli – ja lugesin kohe teksti, millist, tundus, nagu näeksin esmakordselt elus: „Veereta Jehoova peale oma tee ja looda Tema peale; küll Ta toimetab kõik hästi! Ta toob esile su õiguse nagu valguse ja su õigluse nagu lõuna selguse! Ole vait Jehoova ees ja oota Teda, ära ärritu sellest, kelle tee õnnestub, ega mehest, kes teeb kavalusi! Hoidu meelepahast ja hülga viha, ära ärritu; sellest tuleb vaid paha! Sest kurjad hävitatakse; aga kes Jehoovat ootavad, need pärivad maa! Natuke aega, ja õelat ei ole enam....” (Ps 37:5–10).

Jõudsin seda lugeda, kui kõlas hüüd: „Järgmine!” Minu kord. Seisin pika laua ette, mille taga keskel istus sõjaveteranist komisjoni esimees ja temast mõlemal pool mitu naisterahvast pedagooge ja muid ametnikke. Esimees küsis range moega, miks mu õed ei täida laupäeviti koolikohustust, nagu nõukogude seadustega on ette nähtud. Andku ma aru! Paotasin juba suud, et asuda kostma, aga siis jõudis üks daam minust ette ja nähvas ruttu, mida tema sest asjast arvab. Üritasin uuesti, aga siis jõudis sarnase repliigiga järgmine naisterahvas minust kiiremini. Nii maigutasin veel mõne korra, aga nemad olid hoos ja kui viimane neist lõpetas, lausus esimees: „Kolmkümmend rubla trahvi – järgmine.” Tundsin, kuis veri tahtis pähe valguda, aga – Issanda manitsus oli nii värskelt meeles ja võisin vaid südamest Teda tänada selle eest.

Rein Käsk