Ämbliku õppetund

Ämblik. Visalt püüdis ta niiti vedada. Ta teel olid takistused, ta võrguhakatis lõhuti… Ja taas alustas ta uuesti ning tegutses visalt, saavutamaks oma sihti.

Mõtlesin endale. Kui sageli olen püüdnud teha midagi enda jaoks olulist – ja ebaõnnestunud. Siis nukralt alla andnud ja loobunud üritamast. Kui palju olen elus üht või teist asja kaks, kolmgi korda proovinud… ja kogedes lüüasaamist – jällegi pettunult alla andnud. Kui sageli olen löönud kõhklema veel enne, kui olen tegutsema hakanudki. Kui sageli olen kahelnud endas, oma jõus, sõprades, töökaaslastes, Jumalaski…

Tõsi – ikka ja jälle on Taevane Isa andnud jõudu, vastupidavust, julgust uuesti katsetada, aga… See ämblik – väike ja pealtnäha habras olend – osutus üle ootuste julgeks, visaks, kannatlikuks, sitkeks… Üks ebaõnnestumine ei viinud teda rivist välja… ka teine mitte… ega kolmas... Usaldades seda peaaegu nähtamatut niiti enda küljes, langes ta ikka ja jälle tundmatusse, lootes sealt leida vabaduse ja pääsemise.

Ehk on siit midagi õppida???

Kui teeme oma elu olulisi otsuseid, teades need olevat kooskõlas Jumala tahtega – siis tuleks olla sama visa, julge ja kannatlik. Jumal on tõotanud olla lähedal, kui oleme kiusatustes või probleemides. Tema ise on meile andnud ülesande olla Tema siin maal – nende seas, kellega koos elame, kellega koos õpime, kellega koos töötame, kellega igapäevaelus juhuslikult kokku puutume. Seegi nõuab püsivust ja vaprust.

Meid ähvardab oht saada eemale lükatud. Meil on oht saada välja naerdud. Meil on oht saada haiget… ent ikkagi peaks meil olema aega, kannatust ja tahtmist siduda end inimestega, nende murede ja probleemidega, et juhatada nad suurima Aitaja juurde. Isegi siis, kui saame seekordki haiget.

See ämblik… mis temast sai… Ma mõtlesin oma mõtted siiamaani ja sirutasin siis käe päevinäinud kirikupingi seljatoele – mine, siba, sina kirikuämblik. Su visadus saagu minu poolt tasutud.

Jumal on meile armuline. Ta näeb meis seda, mis meid liikuma tõukab, millised on meie motiivid, ja kelle poolel oleme. Isegi, kui kõik ei õnnestu nii, nagu tahaksime; isegi kui keegi leiab alati midagi kriitilist öelda; isegi kui kellegi abivajadus tundub meid siduvat käsist-jalust, isegi kui meie tunnistus tundub jäävat kahvatuks ja eeskuju mannetuks – Tema annab sellele lisaks oma jõu, tarkuse, väe ja pöörab kõik heaks. Peaasi, et me alla ei anna.

Anne Vahtramäe