JEESUSE VIIMASED TUNNID V

Kujutage ette, mida Jeesus pidi kannatama viimaste tundide jooksul enne ristilöömist. Ta käed olid kõvasti kinni seotud, süüa ei antud, magada ei lastud ja pinge oli kohutav. Häbistamine. Teotus. Löögid. Piitsaga nuhtlemine rooma sõdurite poolt, kuni luud liha seest paistma hakkasid. Kibuvitsakroon. Naelad läbi käte. Ja üle kõige Jumalast eraldatuse tajumine, mis pani Ta hüüdma: “Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?” Jeesus tundis hingepiina, mida tunnevad kadunud, kui nad mõistavad, et on end igaveseks eraldanud elust ja Jumala andestusest.

Kuigi Päästjal oli imepärane vägi tervendada haigeid ja üles äratada surnuid, ei teinud Ta mingit imet, et päästa iseennast. Ta kasutas ainult sedasama jõudu, mis on täna meilegi kättesaadav – jõudu, mis tuleb Jumalalt läbi palve ja Jumala Sõna. Oma viimastel tundidel oli Jeesus nõus võtma enda peale meie ja kogu maailma pattude purustava raskuse.

Pärast surma veetis Ta ühe terve ja kaks poolikut päeva hauas. Siis tuli maavärin ja kaks hiilgavas valguses inglit, kes teatasid: “Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tuletage meelde, mida ta teile rääkis juba Galileas, öeldes, et Inimese Poeg peab antama patuste inimeste kätte ja risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma” (Lk 24:6, 7).

Naised, kellega Jeesus rääkis, jooksid tagasi ülemisse tuppa ja tuletasid jüngritele meelde, et Jeesus oli öelnud, et Teda pidi antama patuste kätte, pidi risti löödama ning Ta pidi üles tõusma kolmandal päeval. Jeesusega viimastel tundidel toimunu oli kooskõlas Jumala plaaniga. Jeesus vangistati pimeduses, Tema üle mõisteti kohut öösel kiiruga kokkukutsutud kohtu ees, Teda piitsutati, kõik Ta jüngrid jätsid Ta maha ning üks neist isegi kinnitas vandudes, et ei tunne Teda. Ja siis – rist! Jeesus tegi seda kõike sinu ja minu pärast – kõigi pärast. Jeesuse kannatused ja surm tähendavad päästet, armastust ja väge, sest täna on Ta elav! Ta on sinu isiklik Päästja ja parim sõber. Ta tõotab oma tugevust meie nõrkuse asemele, oma julgust arguse asemele ja oma armastust meie vastuvõtlikusse südamesse.

H. M. S. Richards, Jr.