Pane tähele, et näidispalve, mille Jeesus andis oma jüngritele − see, mida me tavaliselt nimetame meie Isa palveks −, algab Jumala tahte poole pöördumisega. „Teie palvetage siis nõnda,“ selgitas Jeesus, „Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi! Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal!“ (Matteuse 6:9, 10)
Iga palve esimene punkt on Jumala tegevuskava, mitte meie oma, ning usaldus, et Jumal viib meid õiges suunas. Asjade algses korras elas Jumal meie hüvanguks ja meie elasime Tema auks. Selle korralduse lõhkus meie usaldamatus Tema vastu ning nüüd leiame end usukoolist. Enne kui kõneleme oma soovidest ja tahtmistest, mida alati moonutavad isekus ja lühinägelikkus, asetame end usaldavale positsioonile ja palume, et kõigepealt täituks Jumala tahe.
See pole lihtsalt lugupidav, vaid ka mõistlik. Me õpime usaldama, et Jumal tunneb meid paremini kui meie ise ja et Tema tahe on meie jaoks alati parim. Me ootame, et sellel planeedil taastataks Jumala riik, et tuleks see hetk, mil saabub viimaks Kivi, mis asendab selle maailma kuningriigid. Me igatseme kuuluda Kristuse kuningriiki, aga sel ajal kui ootame, peame juba õppima, kuidas seal elada.
Kui me viimaks astume ausse, peame ikkagi elama usust. Enne taevast väljaheitmist ei lubatud Lutsiferi Jumaluse nõupidamisele; talt oodati, et ta elaks usus ja usalduses, et Jumal teab, mida teeb. Sama oodatakse meil, kui oleme lõpuks koju jõudnud. Me ei hakka äkitselt teadma kõike, mida teab Jumal. Me peame ikkagi usaldama ja usus elama.
Sellepärast palvetama praegu, enne kojujõudmist, Jumala tahtmist mööda. Kui oleme kindlaks teinud, et Jumala tegevuskava on kõige tähtsam, mida Ta peab täitma, siis uurime enda tahtmisi ja soove, et need oleksid kooskõlas suunaga, mille Jumal kogu maailmale annab. See on palve, mis jõuab alati Jumala kõrvu.
In English