Jeesuse sünniga kaasnes ohtralt muusikalisi auavaldusi, kuid tundus, et valedele inimestele. Iisraelis oli ju palju tõeliselt tähtsaid inimesi, kes olid õpetatud ja õiglased ning kel oli juurdepääs võimuga ja mõjukatele isikutele. Miks alustada siis evangeeliumi kuulutamist karjastega, meestega, keda ühiskonna tugisambad põlgasid ja suurel määral eirasid? Niisugused inimesed ei osanud lugeda ega kirjutada. Pealegi hoidis nende ühiskondlikult madala positsiooniga töö neid räpasena, nii füüsiliselt kui ka tseremoniaalselt. Nad ei suutnud eriti järgida tseremoniaalseaduste üksikasju, nagu variserid neid tõlgendasid. Kari nõudis pidevalt oma osa. Seepärast polnud neil aega pedantseks kätepesemiseks ega ühiskonna paremate poegade ettekirjutatud seaduste ja määruste täitmiseks. Kuid nende süda oli avatud, mitte nagu endaga rahulolevatel religioossetel juhtidel.
Jeesuse sünni jutustuse üks kõige paljastavamaid aspekte on see, et Jumal valis sellest sünnist rääkima seesugused väljapaistmatud inimesed. Aga kuigi mehed võisid olla väljapaistmatud, esitasid nad sõnumi võimsalt ja auliselt, nii et nad ise värisesid hirmust. Kuid nende hirm muutus rõõmuks ingli teate peale, et lähedalasuvas Petlemmas oli sündinud Kristus. Siis vapustas nende meeli suur taevane väehulk, kes hakkas ülistuslaulu laulma. Võib ainult mõelda, missugune mõju oli sel kogemusel karjastele. Alguses oli üksnes tume, tähti täis tipitud taevas. Siis tuli üks auingel, kes muutis ööpimeduse valguseks. Ja viimaks paljude taevaste olevuste väehulga pimestav auhiilgus.
Auhiilguse ja esitatud sõnumi mõju muutis nende elu alatiseks. Pärast sõime juures käimist pöördusid nad tagasi väljale, „kiites Jumalat kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud“ (Lk 2:20) ja kuulutades teistele häid uudiseid (salm 18).
Nende jaoks oli Jeesusega kohtumine elu muutev kogemus. Ka sinu ja minu puhul võib see nii olla, kui vastame Jumala armastuse saladusele Jeesuses.