Headuse ja kurjuse jõudude, Jumala inglite ja langenud inglite vahel toimub pidev võitlus. Meid rünnatakse eest ja tagant, paremalt ja vasakult. Võitlus, millest me läbi läheme, on viimane, mis meil siin maailmas on. Praegu oleme selle keskel. Kaks osapoolt võitlevad ülemvõimu pärast. Selles konfliktis ei saa me erapooletuks jääda. Peame seisma kas ühel või teisel poolel. Kui võtame seisukoha Kristuse poolel, kui tunnistame Temast maailma ees sõnas ja teos, anname elava tunnistuse sellest, keda oleme otsustanud teenida ja austada. Sellel olulisel perioodil maailma ajaloos ei saa me jätta kedagi teadmatusse sellest, kelle poolel me oleme. …
„Et sa oled hoidnud minu ootamise sõna, siis hoian ka mina sind läbikatsumistunni eest, mis on tulemas kogu ilmamaa peale, et katsuda läbi ilmamaal elavaid.“ Selles kirjakohas räägitakse läbikatsumustunnist, mis tuleb läbi katsuma neid, kes maa peal elavad. Praegu elamegi selles läbikatsumistunnis. Sellest konfliktist ei ole pääsu. Kui sinu elus on iseloomu puudulikke jooni, mida sa ei püüa võita, siis võid olla kindel, et vaenlane üritab neid ära kasutada, sest ta valvab ärksalt, et rikkuda kõigi usk.
Et saavutada võit vaenlase igas rünnakus, peame kinni haarama väest, mis on meist väljaspool. Peame säilitama pideva, elava ühenduse Kristusega, kellel on vägi anda võit igaühele, kes säilitab usu ja alandlikkuse. Kui usaldame ennast ja arvame, et võime jätkata nii, nagu meile meeldib, ja ikkagi loota lõpuks õigel poolel olla, siis avastame, et oleme teinud kohutava vea. Võitja tasu saamise lootuses peame kristlikus sõjas edasi tungima, kuigi kohtame vastuseisu igal sammul. − The Review and Herald, 9. juuli 1908.
In English