Jõulurahu ja -rahutus

Veetsin oktoobrikuu päeva, mil parasjagu sadas selle aasta esimest lund, oma ema juures Türil. Veidi hämaras hommikuvalguses ütles ta aknast välja vaadates ja valgeks muutunud maad silmitsedes, et jõulutunne tuleb peale.

Naljakas, mõtlesin, inimesed seostavad jõule pea alati suure hulga valge lume ja paraja külmaga… Nagu jõulukuuse ja küünaldegagi… Ja kirikuskäimise ja jõululauludega… Ja lookas jõululauaga… Ja ajaga, mil ollakse koos oma lähedastega… Ja jõuluvanaga, kes kingitusi jagab või koti hea-paremaga kuuse alla poetab… Ja jõulurahuga, mis viimastel aastatel suisa linnaisade poolt välja kuulutatakse… Ja jõulurahutusega…

Usun, et seda viimast on nii positiivset kui ka negatiivset. Positiivse jõulurahutuse kohta arvas üks minu hea sõber, et ilmselt on rahutuse suurus pöördvõrdelises seoses eluaastate arvuga. Minu meelest oli tal seda öeldes õigus – ennekõike muutuvad jõulude lähenedes rõõmsalt rahutuks need, kel aastaid alles vähevõitu. Lapsed on ju tavaliselt kõige usinamad jõulude ootajad, parimad jõulumõtete mõtlejad, suurepäraseimad jõuluõnne nautijad. Tahtkem ja osakem seda näha ja sellest õppida!

Meie peres on jõule alati tähistatud. Lapsepõlvejõuludest mäletan päris-küünalde ja kuuselõhna vanaema-vanaisa juures, õdusaid kogupereõhtuid ja põlvini lund. Veel mäletan pärast jõulukoosolekuid toimunud koguduse koosviibimisi väikeses Türi palvelas. Kuigi mul pole enam meeles, mida täpselt tehti või räägiti, tean, et seal oli hea rahulik olla. Tagasi mõeldes tundubki, nagu oleks aeg siis teisiti kulgenud, vaikselt ja pikkamööda…

Mul on ka mõne aasta tagune hoopis teistsugune kogemus. Ajast, mil jõulude tegelik mõte jõuluaskelduste virrvarris meelest minema kippus. Korrast, kui soovisin, et kõik oleks ideaalne – aga seda esmajärjekorras väliselt. Jõulukontserdid, jõulukingitused, jõulukaardid, jõuluroad, jõulukaunistused, jõulukülaskäigud… Kas ma pingutasin? Jah, seda küll. Olin ma rahul(ik) ja õnnelik? Kahjuks mitte.

Kas pole siis põhjust rõõmustada, kui sul on eesõigus teada, et aastasadu tagasi Petlemmas toimunu pole pelgalt muinasjutt või legend?

Kui sul on eesõigus sedasama Jeesuslast, kes sõimes õlgedel lebas, isiklikult tunda või tundma õppida?

Kui sul on eesõigus olla Jeesusega kõige parem sõber?

Ja kas pole siis põhjust olla rahulik, kui seesama Jeesus on ära võitnud surma ja tõotanud taas kord Päästjana tagasi tulla?

Kas me oskame ainult seda kõike vääriliselt hinnata? Kas me oskame hinnata parimat jõulukingitust, mille tegi meile Taevane Isa?

Leidkem aega, et sellele mõelda. Leidkem aega, et olla koos Jeesusega. Temale vaadates ei saa unustada, mis on jõulude juures tähtsaim. Temaga koos käies ei pea kunagi tundma ärevakstegevat jõulurahutust.

Helerin Lehtla