Ühel meesjüngril oli julgust jääda Jeesuse risti juurde. See oli sama jünger, kes oli söandanud siseneda ülempreestri õue Jeesuse esimese kohtuprotsessi õhtul. Pole ime, et Johannesel oli selle jüngri maine, keda Jeesus armastas. Tal oli julgust jääda Temaga isegi siis, kui ametivõimud teadsid, et ta on Jeesuse siseringist.
Neid fakte meeles pidades pole üllatav, et Johannesel on oma evangeeliumis teatada millestki, millest teised kolm ilmselt ei teadnud. Ta kinnitab öeldu tõesust viidates, et ta nägi seda oma silmaga.
Esimene sündmus, millest ta kirjutab, on kurjategijate jalaluude murdmine. Kui roomlased jätsid ristil kannatava inimese päevadeks rippuma ja viskasid siis surnukeha raisasööjatele söömiseks, siis juudi tavad olid halastusrikkamad. 5. Moosese raamatus on sätestatud: „Kui kellegi peal on surma väärt patt ja ta surmatakse ning sa pood ta puusse, siis ei tohi ta laip jääda ööseks puusse, vaid sa pead ta selsamal päeval kindlasti maha matma.“ (5Ms 21:22, 23)
Seega polnud juhus, et juudi juhid nõudsid ristilöödud meeste ristilt mahavõtmist. Aga sel korral oli see veelgi olulisem, sest järgmine päev oli suure tähtsusega hingamispäev, mil langesid kokku iganädalane hingamispäev ja paasapüha päev.
Veel elusolevate kurjategijate elu lõpetamise karm meetod oli puuvasaraga nende jäsemete purustamine, kuni nad surid. Aga Jeesus oli juba surnud.
Tema surmas veendumiseks torkas sõdur oda talle rindkeresse. Selle tulemusena voolas välja veri ja vesi. Surnud inimesed tavaliselt ei veritse. Aga on arvatud, et südame rebenemise korral seguneb veri südant ümbritsevas südamepaunas oleva vedelikuga. Kui see nii oli, siis odatorge tabas vedelikukotti, mis näitas, et Jeesus ei surnud füüsilistesse vigastustesse, vaid rebenenud südame tõttu, kui Ta kandis maailma patte.