Kas sina oled päästetud?

Mina olen küll. Ja ma pole liialt enesekindel, nagu mulle minu jaatava vastuse peale on väidetud. Kui päästmine sõltuks minust – minu tegudest või iseloomust –, ei oleks mul midagi, mille peale kindel olla. Kindel olen aga siiski, mitte enda, vaid Jeesuse peale, kes mind on ristil surres päästnud, ja Tema Sõna peale, kus sellest päästest räägitakse.

Kui ma saaksin enda päästmiseks midagi ära teha, siis võiksin kahelda, kas olen oma osa ustavalt teinud. Kuna ma aga ei saa enda päästmiseks midagi ise ära teha, on minu osa uskuda ja vastu võtta pääste, mis minule on valmistatud. Jumala Sõna räägib päästmisest kui toimunud sündmusest. Jeesus pakub meile kõigile päästet tasuta, annina, ja meil on võimalik see vastu võtta.

Ühelt adventkoguduse internetilehelt lugesin, miks mõni leiab, et ta on päästmata, teine aga on veendunud, et ta on päästetud. Nimelt me mõistame päästmise alla erinevaid asju: osa meist räägib päästmisest kui Jumala poolt ristil meile muretsetud pääste vastuvõtmisest, teine osa leiab, et päästmine on pühitsuse protsessi lõpptulemus ja kolmas osa arvab, et see toimub siis, kui me oleme pühitsetud ja meie ihu on lunastatud – st päästetud saame alles taevas. Ja neil kõigil on justkui õigus.

Kord tuli ööpimeduses Jeesuse juurde üks mees. Ta oli auväärne juutide ülem, Aabrahami soost, kõrge moraaliga mees, kes tundis ja täitis käsuõpetuse nõudeid, kuid kellel ometigi puudus midagi. Ta tuli Jeesusele ütlema, et peab Jeesust suureks õpetajaks ja et Tema teod tunnistavad sellest. Jeesus ei laskunud Nikodeemusega tema poolt valitud teemal arutellu, vaid ütles talle seda, mida ta kõige rohkem vajas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui keegi ei sünni ülalt, ei või ta Jumala riiki näha” (Jh 3:3). See oli midagi uut. Kuidas? Kas tema, kes on Aabrahami poeg, elab õiget elu, loeb Kirja ja järgib seda, ei saagi Jumala riiki? Kes sinna siis veel saab kui mitte tema?

Need sõnad jäid Nikodeemuse südamesse ja tal oli õnn näha Lunastajat ristil, lepitamas tema pattu. Seal mõistis ta, et temagi on patune mees ja tal ei ole loota mitte millelegi muule peale Päästja ristil valatud vere.

Kui Nikodeemuse käest oleks sel hetkel küsitud, kas ta on päästetud, siis mida ta oleks öelnud? Ma usun, et ta oleks vastanud jaatavalt – ta mõistis, et ristil rippus Lunastaja, kes maksis kinni tema patud ja päästis teda ta pattude palgast – igavesest surmast.

Rist ei ole tee lõpp, see on uue tee ja uue elu algus, kus me koos Päästjaga minnes jõuame nii pühitsuseni, ihu lunastuseni kui ka igavese osaduseni kõigi päästetutega taevakodus ja uueks loodud maal.

Eha Lobjakas