Palju aastaid õpetasin magistrantidele evangeeliumikursust ja enamus mu õpilastest olid vaimulikud. Ühel semestril köitis üks õpilane mu tähelepanu; ta tundus häbelik ja kandis peas kapuutsi. Mõne nädala pärast rääkis ta teistele, et ta tegeleb linnas muusikatööga. See tekitas huvi ja ma palusin tal tulla ette ja meile esineda. Ma ei unusta kunagi tema muusika sügavat evangeelset sisu. Kahtlemata jõudis ta Kristusega paljudeni! Läbi kogu kursuse hämmastas ta mind oma arukusega. Julgustasin tal jätkata doktoriõppes.
See kogemus esitas väljakutse sellele, kuidas ma teiste suhtes oletusi tegin. Kas oled endalt kunagi küsinud, missugune peaks Jumala rahvas välja nägema? Kui oled, siis ehk esitab tänane pühendustekst väljakutse ka sulle. Jeesuse ajal olid vaimulikul eliidil stereotüübid, missugused pidid jumalakartlikud inimesed välja nägema. Kindlasti ei sarnanenud nad väeülematele, kes polnud lihtsalt paganad, vaid töötasid Rooma armees ja juhtisid vähemalt sadat meest. Nad olid sõdurid, kes olid vandunud truudust keisrile, keda juhuslikult nimetati jumala pojaks. Võib-olla sellepärast on nii šokeeriv avastada, et väeülem, kes valvas Jeesuse ristilöömist, esitab Jeesuse kohta kannatusloo kõige tabavama väite! Kui ta nägi, kuidas Jeesus suri, hüüatas ta: „See inimene oli tõesti Jumala Poeg!“ (Markuse 15:39) Luukas teatab, et väeülem nimetas Jeesust ka õigeks inimeseks (Luuka 23:47). Et see väeülem tunnistab Jumala Pojaks Jeesuse, mitte keisri, ja seda siis, kui keegi teine ei ilmutanud nii teravat arusaamisvõimet, rõhutab, et Jumal puudutab inimesi ja kasutab neid oma auks igal pool ja kõigis olukordades! Muuseas, evangeeliumides imestas Jeesus ainult üks kord kellegi usu üle ja see keegi oli väeülem!
Minu vastus:
In English