Kui mu kasulapselaps oli imik, ei tahtnud ta ühel pärastlõunal magama jääda. Võtsin ta sülle, hakkasin laulma ja tasakesi ta pisikesele seljale patsutama; ta jäi sügavalt magama. Ta ei teadnud, et ta kiikus põrandast üsna kõrgel ja ta puhkas usaldavalt mu kätel. Just siis alustasin Jumalaga tähendusrikast vestlust ja küsisin Temalt: „Kas Sa mõtlesid seda, kui palusid meil usaldada Sind nagu laps, anda end täielikult Sinu hoolde?“ See oli pühalik hetk.
Olen kindel, et meid kõiki on õnnistatud lapse naeratuse ja innukusega, samuti tema lihtsuse ja aususega. Kui mõned tõid lapsi Jeesusele õnnistada, siis jüngrid noomisid neid (Markuse 10:13). Nad arvasid, et Jeesusel on kuningriik rajada ja tähtsamaid asju, millega tegeleda. Markus ütleb, et Jeesus oli nördinud! (salm 14) Ta andis oma jüngritele kaks paralleelset korraldust, üks väljendatud positiivselt ja teine negatiivselt: „Laske lapsed minu juurde tulla“ ja „Ärge keelake neid“ (salm 14). Miks? Sest selliste päralt on Jumala riik! Aga see pole kõik. Jeesus kasutab ära selle võimaluse, et analoogia kaudu teatada Jumala riiki „sisenemise tingimused“: „Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.“ (salm 15) Nagu laps? Päriselt? Mõned olid oodanud, et Jumala riik tuleb väe ja militaarse jõuga, teised püüdsid rajada seda, seadust piinlikult täpselt järgides. Kes oleks arvanud, et taevariiki saab lapse saamatusega? Täiskasvanutena soovime loomulikult taevariiki ära teenida ja väärida, kuid see on ainult kingitus. Lapsed kuuluvad Talle! „Taevariiki saab ainult see, kes teab, et ta on abitu ja väike, ilma mingi nõudeõiguse ega teeneta. Võrdlus „saab kätte nagu väike laps“, ammutab jõudu lapse olemusest, et võtta avatult ja usalduslikult seda, mis on antud. … Konkreetselt on silmas peetud evangeeliumi ja Jeesuse enda vastuvõtmist, kui Kuningriik on lähedal.“*
Minu vastus:
In English