Tao rauda, kuni see on punane

Järgnevalt eelmise looga seotud lugu, kuidas seesama Vaim juhatas Silvi Randoja adventkogudusse, kaasates mind, tema venda.

2000. aasta augustis oli Tallinna adventkogudusel plaanis korraldada piibliseminar. Ettevalmistamise käigus jagati koguduseliikmetele maikuu keskpaiku laiali küsitluslehed, millele igaüks sai märkida, millist tööd keegi seminari ettevalmistamiseks teha soovib. Mäletan, et tundsin vajadust märkida küsitluslehele, et tahan kedagi isiklikult seminarile kutsuda, kuigi ma siis ei teadnud, keda kutsuda võiksin. Selleks ajaks oli üheksakümnendate alguse Nõukogude Liidu lagunemisega seotud ristimiste buum juba möödunud ja kogudusega liitus vaid üksikuid.

Jäin äraootavale seisukohale, keda ma võiksin seminarile kutsuda, sest kõik minu ilmalikud tuttavad olid tõrksad minu Jeesuse-juttude ja kristlike raamatute suhtes. Kandsin palves selle asja Jumala ette.

Kahe nädala pärast, juuni algul, helistas mulle minu õde Silvi ja hakkas pärima minu usu ja koguduse kohta. Sain aru, et minu seni ilmalik õde on Vaimust uuesti sündinud ja uurib nüüd, millises kirikus käima hakata. Taipasin ka, et see on Jumalast mulle antud võimalus kedagi seminarile kutsuda.

Olles kindel Jumala juhtimises, leppisin õega kokku, et sõidan tema poole, et pikemalt vestelda. Kui ma siis tema kodus kuulsin tema pöördumise lugu ja seda, et ta on juba erinevates kirikutes jumalateenistustel käinud, hakkasin talle Piibli tõdesid ja selle valgel erinevate kirikute doktriine tutvustama.

Rääkisin oma õe pöördumisest ka ühel oma koguduse õhtusel koosolekul. Kuuldes seda lugu, ütles koguduse piiblitööline Aino Ormus mulle – tao rauda, kuni see on punane. Nii ma siis käisin paar korda nädalas Silvile Piiblit ja kogudust tutvustamas ja palvetasin, et ta teeks koguduse valimisel Jumala ees ausa otsuse. Muidugi rääkisin talle ka eelseisvast seminarist, ja ta haaras sellest Piibli tundmaõppimise võimalusest kohe kinni. Seminari lõpus Silvi ristiti ja ta liitus kogudusega.

Kalev Orgla