Viskamata kivid II

Minu jaoks on see lugu viskamata kividest parim näide, kuidas tõeline kristlane peaks käituma oma ligimesega, kes on eksinud. Kui olen olnud kellegi eksimuse tunnistaja, peaks esmalt südamesse tõusma tõdemus, et KA MINA OLEN PATUNE. See annab õige aluse järgnevale kristlikule käitumisele. Aeg möödub ja võib-olla komistan mina ise täpselt samas asjas...Ja kui ma suudan seda võimalust endale reaalselt ette kujutada, siis on hea endalt küsida: kuidas ma tahaksin, et minuga sarnases olukorras käitutaks?

Mitte kellelegi ei meeldi, kui tema juurde minnakse teravusi ütlema ja rusikaid vibutama, sajatama ja millegagi ähvardama. Kellelegi meist ei meeldi mürgised pilgud, selja taga sõrmega näitamine ja klatš. Jeesus teab samuti, et see meile ei meeldi, ja seetõttu on Ta oma järelkäijaid Mäejutluses õpetanud: „Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid.” (Mt 7:12) Kui mina ootan enda suhtes armu, halastust ja inimväärset kohtlemist (ja tunnen, et inimesena on mul selleks täielik õigus), siis peaksin ma ise teistele jagama sedasama. Eksinu ei ole selles suhtes erand.

Teiseks on eksinute kohtlemisel vajalik alati juhinduda Jeesuse õpetustest. Parim selles valdkonnas on kirja pandud Matteuse evangeeliumis 18. peatükis: „Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all! Kui ta sind kuulda võtab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud. Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi. Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kogudusele! Aga kui ta isegi koguduse sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner!” (Mt 18:15–17)

Seda teksti on sageli kasutatud näitena suhetest Jumala perekonnas, koguduses. Me oleme vastutavad üksteise eest. Me oleme oma venna ja õe hoidjad. Kui keegi komistab ja kukub, pole meil moraalset õigust silmi kinni pigistada ja teha nägu, nagu me poleks midagi näinud või ei lähe see meile korda.

Jeesus õpetab Mt 18, et kui me oleme eksimuse tunnistajad, tuleb meil isiklikult minna eksinu juurde temaga vestlema. Sealjuures eesmärgiks ei tohi olla sellele inimesele koha kätte näitamine, vaid soov aidata, soov parandada, soov taastada inimese osadus Jumala ja kaasinimestega.

Jeesus ütles eksinud naisele: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!” Naine võis olla siiralt üllatunud, sest ta teadis väga hästi oma süüd ja mõistis ka, et on karistuse ära teeninud. Kuid just andestus võis talle anda selle positiivse stiimuli tõusta ja mitte enam patustada. Väljatõugatule uue võimaluse andmine võib enam motiveerida kui miski muu selle päikese all. Meiegi vajame seda motiivi, ja VISKAMATA KIVIDE religioon, mida Jeesus oma sõnade ja eluga esitas, annab meile selle.

Rein Kalmus