Üks kristlaste palve eristavaid tunnuseid − vastupidiselt teiste uskude palvetele − on Jeesuse nime mainimine palve lõpus. Kui riigiametnikud paluvad teenistust läbi viival vaimulikul oma avalikku palvet „laiendada“, siis paluvad nad tavaliselt, et palve üldisemaks muutmiseks ei nimetaks palvetaja Jeesuse nime.
Kuid kristlaste jaoks ei ole Jeesuse nimel palvetamine valikuline, sest Jeesus ise käskis meil nii teha. Tõeliselt Jeesuse nimel palvetamine ei ole lihtsalt Tema mainimine; see tähendab midagi palju enamat.
On üks vana lugu, mis on meieni jõudnud Aleksander Suure ajast. Ühel ööl, kui peaaegu kogu leer magas, märkas keegi, et valvur oli oma postil magama jäänud. Magamine töökohustuse täitmise ajal tähendas kaassõdurite turvalisuse ohtupanemist, nii et see oli väga tõsine kuritegu.
Sõdur veeti Aleksandri enda juurde ja visati tema jalge ette. Ta oli väga hästi teadlik, et selline hooletus maksab elu. „Mis su nimi on, noormees?“ nõudis suur vallutaja.
Süüdlase pilgus süttis äkitselt lootusesäde. „Minu nimi on Aleksander, just nagu valitsejalgi.“
Väejuht vaikis hetkeks, siis tema hoiak pehmenes ja ta köhatas kõri puhtaks. „Nojah, sõdur, ma soovitan sul muuta nime või muuta käitumist.“
Piiblis on sõna nimi põhimõtteliselt iseloomu sünonüüm. Jeesuse nime suhu võtmine tähendab enamat kui selle valju häälega väljaütlemist; see tähendab saada Tema sarnaseks, kelle nime oled nimetanud. Jeesuse nimel palvetamine on rohkem kui sõnad; see tähendab, et korrastad oma elu Tema eeskuju järgi. Jeesuse nimel palvetamine tähendab enne palumist mõelda, mida soovib Tema sinu elust. See tähendab tulla Temaga niisugusesse lähedasse osadusse, et kui palve lõpetad, on sinu iseloom lihvitud, silutud ja pühitsetud. See on mõtteviiside kohtumine, eesmärkide kooskõlastamine ja südamete ühtesulamine. Jeesus kinnitab, et sellised palved saavad alati vastuse.
In English