Peale Aadama ja Eeva pattulangemist ütles Jumal, et naise seemnest tuleb mao pea purustaja (1Ms 3:15). Sellest ajast alates oodati Lunastaja sündi. Oli teada, et Ta sünnib Taaveti soost ja Petlemmas, et Ta sünnib neitsist. Ometi jäi Lunastaja sünd Tema rahva poolt märkamata. Miks? Kuidas on võimalik mitte ära tunda Teda, keda on nii kaua oodatud?
Kunagi rääkis pastor William Aitala lugu koerast, kelle peremees oli kauplusse minnes kaupluse ette posti külge sidunud. Peremehesse kiindunud koer jälgis vahetpidamata kaupluse ust ja tema peremehel poleks õnnestunud koerale märkamatult poest välja tulla. Milline rõõm täitis koera, kui ta viimaks oma peremeest nägi!
Kui Jumala rahvas oleks olnud oma Jumalasse kiindunud, poleks neil olnud raske Tema saadetud Messiat ära tunda. Kuna tähelepanu pöörati rohketele reeglitele, mille täitmisega püüti end kuidagi õigemana tunda, oli suhe Jumalaga hooletusse jäänud. Seetõttu ei saanud Jumal neid ka Petlemma sõime juurde juhatada.
Kui meie täna laseme end sõime juurde juhatada ja mõtleme viivuks, kuidas Looja, keda taevad ei suuda ära mahutada (2Aj 6:18), mahtus ära Maarja sisse ja hakkas seal lootest kasvama; kuidas Looja tuli oma loodu sisse ja sai ise looduks ning kasvas üheksa kuud Maarja kõhus; kuidas Ta tuli laudas ilmale ja käis meie pärast algusest peale läbi kogu inimese tee, siis kiindub meie süda Temasse enneolematul viisil. Tema sai nii väikeseks ja meil on nii raske oma suurt tahet kõrvale heita ja alandlik olla.
Ta teadis, et enamik inimesi ei võta Teda vastu. Ta teadis iga sammu sel rängal päästmise teel, Kolgata teel ja tuli ometigi, sest ainult nii saab Ta meid päästa.
Issand, aita meil olla valvsad ja südamest kiindunud Sinusse, et võiksime ära tunda ja vastu võtta Sinu armu ja pääste. Täname Sind, et Sa alandasid ennast ja tulid meie sekka, et meid päästa. Juhata meid alati oma teele.
Eha Lobjakas
In English