See on üks huvitav kirjakoht, sest siin öeldakse, et kristlased peaksid tegema „häid tegusid“. Mõned inimesed väidavad, et headel tegudel pole kristlikus elus kohta. Keegi ei saa niiviisi öelda Jeesuse elu kohta. Ta ütles selgesti, et me peaksime mitte ainult tegema häid tegusid, vaid need teod peaksid olema meid ümbritsevatele inimestele sama silmnähtavad kui valgus.
Et see väide on nii oluline, veedame mõne hetke uurimaks tegude mõistet Uues Testamendis.
Uus Testament seisab selgesõnaliselt vastu kolme liiki tegudele: 1) liha teod (Rm 8:3–10), mille on sooritanud patune loomus; 2) Seaduse teod (Rm 3:28; G1 2:16; Ef 2:9), mis on tehtud lootuses ära teenida päästet; ja 3) „surnud teod“ (Hb 6:1), teod, mida on teinud elavast Jumalast lahus elavad inimesed, kes ei ela armus.
Kõrgemale neist pühitsemata tegudest seab Uus Testament usu teod. Paulus räägib heakskiitvalt usust, „mis on tegev armastuse läbi“ (G1 5:6). Ta tunnustab tessalooniklaste „teokat usku ja töökat armastust“ (1Ts 1:3). Üks osa tema missioonist oli „äratada kuulekust usule“ paganates (Rm 1:5; 16:26). Paulus täpsustab erinevust „heade“ ja „kurjade“ tegude vahel, kinnitades, et „kõik, mis ei tule usust, on patt!“ (Rm 14:23).
Käsu tegu tehakse isikliku pingutusena, eesmärgiga teenida ära Jumala heakskiit või pääste. Sellele vastandina tulvavad usu teod välja päästvast ühendusest Jeesusega, need viiakse ellu Püha Vaimu väe abil ja pehmendatakse Isa armastuse mõjul.
Kristlane ei tee tegusid päästmise nimel, nagu puu ei kanna vilja tõestamaks, et ta on puu. Puu kannab vilja sellepärast, et ta elab.
Samamoodi on kristlasega. Päästetud inimese teod on vastus Jumala armastusele. Martin Luther väljendab seda mõtet nii: „usul on võimatu mitte teha lakkamatult häid tegusid.“
In English